Jaapani visuaalses kultuuris on tähtis koht kirjakunstil. Nende hieroglüüfid on välja arenenud piltkujutistest. Tihti luuakse neid maalides. Kalligraafia on tehtud hoogsalt, tunde ajendil, kuid siiski on elegantne ja dekoratiivne. Jaapanis nimetatakse kalligraafiat shodo-ks mis on tõlkes ,,kirjutamisviis". Jaapanis õppivad seda kõik inimesed kes soovivad, kuid põhikoolis on selle põhielemendid lastele kohustuslikud. Pintsel, must tush, tushikivi ja käsitsi valmistatud riisipaber on need 4 juveeli. Kaisho Kaisho on sõna otseses tõlkes õige/korrektne kirjutamine. See on stiil, kus sõna kirjutamisel iga joon on tehtud läbimõeldud selgel ja tasakaalustatud viisil. See on oma vormilt väga sarnane vormiga, mida näeb nt ajalehes. Üldiselt õpivad kalligraafia õpilased seda stiili kõige esimesena, sest see on sarnane märkidega, millega nad on juba tuttavad ja kasutavad. Aga samal ajal on see võimalus harjuda kasutama õigesti pintslit. Gyou...
Otstest puupulkadega varustatud paberirullidel, vertikaalselt rippuv rull kakemono, põikrull makimono. Zeni mõju: peamiselt tühjal pinnal mõned jõulised ja näiliselt lohakad pintslitõmbed, vihjavad loodusele. Zen-mungad eelistasid musta tussi. Kirjakunst Arendati suurema luksuse suunas (värvilised paberid, kullapritsmed). Levis vabam, zeni mõjul spontaansem ja mänglevam ilukiri. Kirjakunsti visuaalse ilu jaapani kalligraafiast Keraamika lihtsa elegantse vormiga. Soigunite õukonnas sõjakam, vägivaldsema sisuga kunst. Näit. värvitud puust hirmuäratavad maskitaolise miimikaga valvurite figuurid. Külmrelvad tarbekunsti suursaavutus, kasutasid samuraid. Pargikunst väldib reeglipära ja sümmeetriat, jätab mulje juhuslikult kujunenud, muinasjutuliselt mitmekesisest põnevast aiast. Puulõiketehnika levis laiemalt 17. saj., täisküpsus 18. saj.
Põhimeetodiks oli mälu treenimine ehk koraan õpiti pähe täpse häälduse ja õigekirjaga. Loomuliku vahendina oli kasutusel piits, mis vajadusel „aitas“ mälu parandada, ergutada või korrale kutsuda. Kindlat koolis käimise aega ei olnud, õpetaja valis ainuisikuliselt, milline laps on õpetused piisavalt läbinud, ning saatis ta siis ühel hommikul lihtsalt tagasi koju. Paljude õpilaste haridus sellega piirneski. Õpilane oli omandanud Koraani palved, mõned teadmised kalligraafiast ja elementaarse arvutamisoskused. Osad lapsed asusid peale kooli lõppemist tööle, tavaliselt isa juurde abistama. Alates 12.eluaastast võisid poisid minna õppima ulemi juurde, kus tase oli tunduvalt kõrgem kui algkoolis. Mõned poisid aga asusid käsitööliste või kaupmeeste juurde õpipoisteks ning sai õppides tsunfti liikmeks. Kes aga soovis, sai edasi õppida medreses, mis oli samuti tasuta ning oli kui kesk- või ülikool. Õpiti araabia ja pärsia
Tai on tuntud selle poolest, et budistlikud mungad tegelesid enda ja teiste tätoveerimisega, mida saatsid palved ja ohvriannid. Need tätoveeringud olid kui talismanid heaks eluteekonnaks. Üldiselt täidavad tätoveeringud paljudel neil Aasia aladel sarnast eesmärki, s.t kaitseülesannet. Alates sümboleist, mis omavad imepärast jõudu, kuni niisugusteni, mis lihtsalt hoiavad õnnetused eemal, sisaldavad need iidseid kujundeid, mis on pärit kalligraafiast, numeroloogiast, loomade maailmast, ka müütiliste loomade omast, näiteks draakonid. Lääne-Aasias ja Põhja-Jaapanis elavad ainud on tuntud suu ümber tehtavate tätoveeringute poolest, mis nagu lisaksid huultele suurust, kuid nad kasutasid tätoveeringuid ka põskedel, laubal ja kulmudel. Need täitsid mitut eesmärki, ent peamiselt sümbaliseerisid vooruslikkust ja süütust, teenides samal ajal ka kosmeetilisi taotlusi ning andes teada sugulisest küpsusest
2. saj e.Kr sai konfutsianism ametlikuks usundiks Hiinas. Konfutsiuse õpetuses oli tähtis veel iga inimese oma näo ja maine omamine. Maali- ja aiakunstile oluline mõju tulenes tema ning ka taoismi rajaja Lao-Tze ühistest mõtetest: iga aed oli omanäoline. Hiinas on individuaalsus erinevalt Jaapanist väga oluline. Üksinduse kultus (mediteerimine, mõtisklemine) lõi väga tundliku maastikukujunduse. Hiina kunst kasvas välja kalligraafiast (piltkirjast), Hiina maalikunst sai omakorda aluseks hiina maastikukujundusele. Pärast Hani dünastia langemist 3. saj hakkas Hiinas levima budism, varsti küll konfutsianismi ja taoismiga segunedes. Budism tõi kaasa omapäraseid arhitektuuri ja kujutava kunsti vorme (pagoodid e budistlikud templid, kaljusse raiutud templid jne). Hulgaliselt loodi ka Buddha skulptuure. Budismiaja kunsti eesmärgiks oli aidata mediteerimisel koondada mõtteid Buddha õpetusele
annaabi.ee 
