jagama. Pulma lõpp Pulma lõpp oli tarditsiooniline ja külalised pidid sellest ise aru saama. Kui lauale toodi kapsasupp või kapsad ja liha enam ei antud, oli õige aeg hakata minema. Selleks korraks mindi küll laiali. Aga nii nagu pulmad algasid pikalt eeskosjadega ja kosjadega, nii ei saanud neid ka järsult lõpetada. Järgmisel pühapäeval või nädal peale pulmi peeti järelpulmi. Kasutatud kirjandus Vilve Kalits, P.S 1988. Eesti pulmad: Traditsioon ja Nüüdisaeg, Tallinn Eesti raamat Piret Õunapuu, P.S 2003. Eesti pulm, Tänapäev http://www.erm.ee/et/Avasta/Rahvakultuur/Eluring/Pulmad
1.2 Abiellumise ajalugu Eestis Abielu vorme on ajaloos olnud väga erinevaid, alates ürgsest polügaamiast, kus inimesed elasid grupiti, lõpetades kristliku abieluga. Täpsem ettekujutus pulmadest/ abielust Eesti aladel kauges minevikus puudub. Eesti rahva eluolu käsitlevad vaid üksikud katkendid kroonikatest ja reisikirjeldustest. Paljud pulmakombestiku elemendid on ilmselt tagasiviidavad rahva väga kaugesse minevikku, isegi sugukondliku korra aega. (Kalits, 1988: 20) Teadlaste seas on üldlevinud seisukoht, et ürgajal levis polügaamne abielu, mis jagunes kaheks: polügüünia kui abieluvorm, kus ühel mehel oli mitu naist ja polüandria korral ühel naisel mitu meest. (Niiberg, Ivari 2000: 28) Küttide ja korilaste ühiskonnas saadi aru, et korrastamata suhted teevad grupile halba ja ohustavad tulevikku. Tekkis eksogaamne abielu, mis tähendab, et ühe sugukonna liige võis abielluda teise sugukonna esindajaga. Sama
tantsitamisega - "pulmade lõhki tantsimine". Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnesid ka mitmesugused märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui neist ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama. Siis pidid juba kõik aru saama, et pulmad on sedapuhku läbi. Kui lõpumärgid olid antud, oli kombeks lahkuda. Kasutatud kirjandus: Kalits, V. "Eesti pulmad: traditsioon ja nüüdisaeg" Tln "Eesti Raamat" 1988 http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmad.htm http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/pulmakombed.htm
Tegin ka intervjuud kolme vanema naisterahvaga, sellest sain teda, et hülgelihast tehtud kõige populaarsem roog oli hülgeliha-kartulid ja ka seda, et võrreldes tänapäevaga ei ole hülgeliha retseptides midagi erilist muutunud. Tean nüüd, et hülgeküttimine on väga riskantne tegevus. 11 Kasutatud allikad ´´Kihnlaste elatusalad´´ Virve Kalits, Kihnu Kultuuriruum 2006: 83-111 ´´Hülgepüük kui kihnlaste traditsiooniline elatusala´´ Kyne eri, Toomas Pajula, Kihnu Kultuuriruum 2009 ´´Kihnu kokaraamat´´ Mare Mätas, Kihnu Kultuuriruum 2009: 71, 89 ´´Armastusega Kihnust, uut ja vana saareköögist´´ Jana Ruubel, AS Ajakirjade Kirjastus 2014: 147 Melania Alas 09.05.1918, Kihnu, Rootsiküla, Kaasiku talu Pärnu Kommunist, laupäev, 31. Jaanuar 1987 , nr 22 (8888), lk 3, Ilmar Saar
edasises kooselus. Leib oli pulmades ka traditsiooniliseks viljaõnne tagavaks kingiks (Tedre, 1985). Pulmaajaks tehti pulmaleib, mis paikkonniti valmistamisviisi poolest erines. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust karaskit, kakku ja odraleiba. 19. sajandi keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba, nn peenikest leiba. Hiljem hakati seda tegema veskis jahvatatud rukkipüülist (Kalits, 1988). Pulmaleivad küpsetati tihti ka tavalistest leibadest erineva kujuga. Vigala pulmaleivad olevat olnud määratu suured 18 tolli laiad ja 8 tolli paksud, ratta moodi. Leiva suurus olenes enamasti pulma mineva pere suurusest. Kaarma kandist on teada, et pulma minnes võeti kaasa ,,peresuurune" leib. Üle Eestimaa on teateid, et pulmakotis pidi olema üks suur leib (Kalits, 1988). Lääne-Eestis küpsetati rukkipüülist või nisujahust leib ja see
annaabi.ee 
