kaasnevad sügisega nagu lehtede värvumine ja langemine, rändlindude lahkumine ja loomade talvevarude kogumine (seotud päeva pikkusega), seemnete valmimine (seotud õhutemperatuuri ja valgustingimuste muutumisega). Olenevalt ilmastiku käigust saabuvad elava looduse sesoonsed nähtused igal aastal erinevatel aegadel. Näiteks kevade tulek ja vegetatsiooniperioodi algus võib ühel aastal toimuda märtsis, teisel aastal aga mai alguses. Seega ei saa kalendriliste aastaaegade järgi tegutseda. Selleks on püütud välja töötada fenoloogiliste aastaaegade skeemi, kus jaotus on tehtud õhutemperatuuri käigu alusel. Varakevad- ööpäeva keskmine temperatuur läheb üle 0º C. Lumi läheb ära, maa taheneb. Maaharimist liigniiskuse tõttu veel teha ei saa. Varakevad kestab aprilli algusest kuni kolm nädalat. Kevad- vegetatsioon muutub püsivaks (toimub päeval ja ööl), muld on tahenenud, algavad mullaharimistööd ja külvid, võivad esineda veel
erinevat võimalust. Vanema, katoliikluse ajast pärineva versiooni järgi, olid pühakute nimed kasutusel eesnimedes, kalendrilistes tähtpäevades kui ka pühakodade nimedes, nagu näiteks Jaan, Peeter Kadri. Hilisem, reformatsiooniajast pärinev versioon lähtub piiblitõlgetest, varasemad nimed: Jaan, Peeter ja Kadri, muutusid piiblipärasemaks ning nüüd kõlasid Johannes, Peetrus ja Katariina. Õigeusklikel setodel olid katoliikluse aegsed pühakute nimed kasutustel kalendriliste tähtpäevade nimetustes, näiteks Jaanipäiv ja Piitrepäiv. Osaliselt kasutati pühakodade nimedes, eesnimedena oli neil kasutusel vene õigeusklike pühakute nimed, nagu seda olid Petra ja Ivvo. Petra nimi tulenes algselt venekeelsest nimest , see omakorda muutus Peetruseks, mis omakorda Petraks. Vaimulik kirjandus Eestis Keskajal oli eestlasel raske vaimuliku kirjandusega kokku puutuda, kuid tänapäeval on see muutunud
Ülemeelikus tujus lisati viisipillile saateks kõikvõimalikke naljapille, nagu näiteks luuavars, millega kraabiti tuhaga üleriputatud põrandat või vaadipõhja. Praegusel ajal kogub vanade kultuuritraditsioonide jätkamine aina rohkem popullaarsust. Sellest annavad tunnistust rahvamuusika- ja folklooriüritused üle kogu Eesti (Viljandi pärimusmuusikafestival, Võru folklooripäevad, Põlva FolkFest jpt), pillimeeste kokkutulekud ja rahvakommete kasutamine perekondlike ning kalendriliste tähtpäevade tähistamisel. Samuti annab sellele tunnustust ka paljud nüüdisaegsed ansamblid, mis keskenduvad vanaaegse muusika jätkamisele. Igal aastal juulis Viljandi lossimägedes ja südalinnas peetaval pärimusmuusika festivalil saabki kuulda praeguseid noori talente, kes on pühendanud end rahvamuusikale. Festival on ühe erilise, 1990. aastate algul levima hakanud mõtteviisi tugevaim väljendus. See
Ta uitab siin alati. Aga tuulelapsi me tuba on täis. Täna pilluvad pilvepalli nad mu sängi ka puiesteelt. Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib ladina keelt. Las ta räägib! Ta sõnad on rängad. Juba mõistan ma mõndagi neist, kui ta katusel koputab kaua ja kõneleb koljateist. Ikka kutsub ta kuhugi kaasa kuid lukus on vööruse uks. Mu toit on voodi ees toolil. Ma jäängi vist jalutuks. / / (Betti Alver.) almanahh 14.15. sajandil kalendriliste tabelite kogumikud, 16. sajandist avaldati neid igal aastal koos teadete, juttude, luuletuste, naljadega. Hiljem mitmekesise sisuga kirjanduslik-kunstilise koguteose üldnimetus. Eestis on ilmunud kirjanduslikke almanahhe (näiteks "Võitlev Sõna") ja koolide almanahhe ("Tipa-Tapa", "Trükitähed", "Noorte Sulega" jt). alogism loogika ja loogilise tunnetamise eitamine. Alogismi kasutasid näiteks 1950. aastate uusromaani viljelejad. Vt ka uusromaan.
jaanuarile määratud uusaasta ehk nääripäev. Jõuluaja lõpu tähistest on esiplaanil kirikukalendri kolmekuningapäev (legendi järgi läinud kolm tarka või kolm kuningat sel päeval, 6. jaan., vastsündinud Jeesuslast kummardama), kuid Lääne- ja Loode-Eestis ka nuudipäev (pühakuks kuulutatud Taani hertsog Knut Lavardi mälestuspäev, mida meil tähistati 7. jaan.). Kultuurikontaktid Eesti rahvakalendri teadaolevate eri tähtpäevade või kalendriliste perioodide arv ulatub sajani. Kaugeltki kõikidel katoliku pühakute mälestuspäevadel pole olnud sobivust kohastuda eestlaste rahvakalendris. Mõnedki trükikalendritesse sisse võetud tähtpäevad jäid kodunemata, sest neil polnud selleks vajalikke eeldusi, puudus n.ö tühi koht. Näiteks on suve saabumise tähiseks olnud ka viidipäev, 15. juuni, suvine peetripäev, 29. juuni, ja heinamaarjapäev, 2. juuli, mil nende päevade tähistusse on kuulunud samuti tuletegemine
annaabi.ee 
