Tantsulisi elemente kasutatakse ka laulumängudes ja laulude esitusel. Allikas 1 Kõneldes rahvatantsust, mõeldakse sageli ainult vanemaid tantse ja nende uusesitusi. Tegelikult kuulub rahvatantsude hulka kõik see, mida inimesed tantsivad loomuliku seltskonna- ja peokäitumise osana, sõltumata tantsu vanusest ja tüübist. Allikas 2 2 TANTSIMISE TRADITSIOON RAHVA AJALOOS Tantsud on osalt seotud tavanditega nagu pulma- ja kalendrikombestikus ning samas on ka hea meelelahutus. Vanades allikates on üksikuid teateid eestlaste sigivus- või tõrjemaagiliste tantsude kohta. Palju tantsiti lõbustuseks, mis andis võimaluse suhelda, emotsionaalselt väljenduda ja end näidata. Mardi- ja kadrikombestiku kohustuslik osa oli mardi- ja kadrisantide tants. Maagilise iseloomuga võis olla tantsimine tule ümber suvistel kalendripühadel. Tantsiti ka talgute lõpetusel, nädalavahetusel jne. Tantsude vaheaegadel mängiti ringmänge. Allikas 2
(Vt lähemalt: Eduard Laugaste. Eesti rahvaluule. Tallinn 1986, lk. 61-62; Arvo Krikmann. Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Tartu 1997, lk. 149; 168-171; Mall Hiiemäe. Kodavere pajatused. Tallinn 1978, lk. 51-62.) Tagasi põhimõistete loendi juurde 3.7. Sünkretism Sünkretism rahvaluuleteaduses tähendab: kunstiliikide põimumist (näiteks: regilaul on nii luule, muusika kui ka esitus koos ja mitte ainult luule või ainult interpreteerimine või muusika; kalendrikombestikus on nii luulet, muusikat, tantsu kui ka teatrit) pärimustekstide funktsioonide põimumist (neis tekstides on koos nii usundilisus, poeetilisus kui ka tavaelu teate edasiandmine jms. Ei saa väita, et rituaal on ainult usundiline toimimine, ja ei saa ka öelda, et regilaulus või vanasõnas on peidus vaid poeesia. (Vt ka: Ülo Tedre. Sünkretism rahvaluules. -- Keel ja Kirjandus nr 7, 1983, lk. 337-341.) teksti loomise ja esitusega seotud rollide põimumist: teksti looja (autor) ja esitaja
peale (see kõrvaldab jutustaja mälust tingitud vead). Samas kuuleb ta seda lugu mitmelt erinevalt jutustajalt (see väldib iga jutustaja individuaalsusest tulenevad vead). Andersoni seaduse kriitika seisneb selles, et rahvaluule leviku niisuguse käsitluse puhul pole arvestatud loomulikku pärimuse levimise keskkonda (asustusajalugu, looduslikke piire, kultuuripiire jms). Sünkretism kunstiliikide põimumine (nt kalendrikombestikus on luulet, muusikat, tantsu, usundit); pärimustekstide funktsioonide põimumine(tekstides on koos nii usundilisust, poeetilisust jne); teksti loomise ja esitusega seotud põimumine (teksti looja ja esitaja ei ole lõpuni eristatavad sest tekst ei esine esitusest eraldiseisvana) Suulisus üks põhilisemaid (enam mitte ainus) rahvaluule leviku viise. Samas on suulisus vaid üks rahvaluule levikutehnikat esindav tunnus, kuid mitte rahvaluule
Andersoni enesekontrolli seadus kaitseb enam ,,sisemälu" kui teksti sõnalist reproduktsiooni sellest lähtuvalt kaitseb see enim neid zanre, mis ei sõltu keelest ega poeetilisest koodist. Järelikult tuleks otsida rahvaluule kui naturaalse süsteemi üldisemat stabiilsusseadust. Kuna Andersoni seadus on loodud eksperimendina ja käsitleb ainult seda, mis meelde jääb, ei arvestata konteksti. 6) sünkretism kunstiliikide põimumine (nt kalendrikombestikus on luulet, muusikat, tantsu, usundit); pärimustekstide funktsioonide põimumine(tekstides on koos nii usundilisust, poeetilisust jne); teksti loomise ja esitusega seotud põimumine (teksti looja ja esitaja ei ole lõpuni eristatavad sest tekst ei esine esitusest eraldiseisvana) 7) suulisus üks põhilisemaid (enam mitte ainus) rahvaluule leviku viise. Samas on suulisus vaid üks rahvaluule levikutehnikat esindav tunnus, kuid mitte rahvaluule olemuslik tunnus
Tänapäeval eksisteerivad kõrvuti nii rahvatantsud folkloorirühmade esituses kui eri vanusega seltskonnatantsud pidudel. Alates 1990. aastatest on mõnel pool uuesti hakatud tantsima vanemat seltskonnatantsu (19.20. sajandi vahetuse rahvatants, nt reinlendrit, aleksandra-valssi), mida saab õppida ja tantsida tantsuklubides, -tubades jm. 9.3. Tantsimise traditsioonTantsud on osalt seotud tavanditega (pulma- ja kalendrikombestikus) ning samas on ka hea meelelahutus. Vanades allikates on üksikuid teateid eestlaste sigivus- või tõrjemaagiliste tantsude kohta. Palju tantsiti lõbustuseks see oli võimalus suhelda, emotsionaalselt väljenduda ja end näidata. Pulmades olid tuntud pulmarahva tantsulised liikumised ja pruudi tantsitamine. Esimesena pidi mõrsjaga tantsima isamees või peigmees, seejärel peiupoisid ja siis muu pulmarahvas
annaabi.ee 
