kutsuvad müürideks. Võhandu kallastel asub mitmeid allikaid. Paljudest allikatest omapärasem on Märaläte. Võhandu voolab läbi männi- ja segametsade, mis vahelduvad henamaadega. Võhandu orus asuvad erinevad luhaniidud, mis on perioodiliselt üleujutatud alad. Luhaniitude taimesti koosneb põhiliselt valgus- ja niiskuslembelistest metsataimedest ning kaldavallide ja võsastike liikidest. Jõe rahulikes sootides leidub vesiroose, lammuniitudel õitseb kevadeti kullerkupp. Võhandu jõe väärtuste juures ei saa eraldi tähelepanu pööramata jätta nimedele ja legendidele, mida on teada väga palju. 2.1. Pühapaik Võhandu jõge peavad eestlased juba ammusest ajast pühaks. Pühas on ka selle allikas, mis asub Otepääs, Ilmjärve külas. Võhandu veel on olevat imetegev jõud ning rahvas käib tema pühas vees pesema ja tema vett jooma
Võhandu voolab läbi männi- ja segametsade, mis vahelduvad jõeäärsete heinamaadega. Võhandu kitsas orus asuvad erineva suurusega luhaniidud, mis on perioodiliselt üleujutatavad alad. Varem kasutati lamminiite karjatamise ja heinategemise jaoks. Täna on mitmetes kohtades märgata regulaarse hoolduse puudumisest tingitud võsastumist, millega seoses kaob lamminiitudele iseloomulik taimestik. Luhaniitude taimestik koosneb põhiliselt valgus- ja niiskuslembelistest metsataimedest ning kaldavallide ja võsastike liikidest. Kohati on ka madalsoo liike ning hiljem lisandunud aruniitude liike. Luhtadele on iseloomulik märjemate kasvukohtade liikide esinemine suhteliselt kuivalembeliste liikide koosluses, mida soosib üleujutusreziim ja mullas kauem säiliv niiskusvaru. Samas võib ka niiskuslembeste liikide hulgas leida ka kuivemate kasvukohtade taimi. Luhaniitudel kasvab tarna, aruheina, kaseheina, maarjaheina jt.
82%. Kõige suurema pinna Alam-Pedjast hõlmavad rabad (126 km2 ehk 32%). Madalsoode all on 106,3 km2 (28%), siirdesoode all 50,4 km2 (13%), lammisoode all 29,5 km2 (8%). Järvetasandikud hõlmavad 48,2 km2 (13%) ja jõetasandikud koos kaldavallidega 21,3 km2 (6%). Kuigi suurem osa Alam-Pedja looduskaitsealast on soode all, annavad siinsetele maastikele kordumatu näo eelkõige jõed, millest oleneb lammisoode, jõetasandike ja kaldavallide areng. Alam-Pedja looduskaitseala piires on neli loodusreservaati: Peterna, Tõllasaare, Võiviku, Karisto. Sellele kaitsealal pole ühtki läbivat autoteed ja 2001 elas seal vaid 14 inimest. Täiesti erilaadne pinnavorm Alam-Pedja looduskaitsealal on suurmõhn Umbusi soo kagupiiril kunagise arvatava muinaslinnuse kohana tuntud Madisemägi. Kuni 10 m kõrguse ja ligikaudu 600 m läbimõõduga kuplilaadse künka kõrgem ja järskude nõlvadega lääneosa küünib 45,8 meetrini üle merepinna
Sood kujunevad maismaa soostumisel või veekogude kinnikasvamisel e mültumisel. 2/3 on tekkinud maismaa soostumisel. Soostumine algas 8500 aastat tagasi, järvede kinnikasvamine 6500 aastat tagasi. Läänemere saartel ja rannikul on ülekaalus väikesed, rannikujärvede ja laguunide kinnikasvamisel kujunenud õhukese turbalasundiga madalsood. Lääne-Eestis valdavad suured madalsood ja rabad. Balti jääpaisjärve ja Limneamere kaldavallide vahel. Edela-Eesti tasandukunõgudes paiknevad suured 5-7 m paksuse turbalasundiga ja iseloomuliku järsu rabanõlvaga rabad. Kesk-Eesti jääpaisjärvetasandikel on väikerabad. Pandivere kõrgustik on soodevaesemaid piirkondi, kuid tema nõlvaaladel on kõrgustikult valguvate vete tõttu suuri soostikke, kus rabasid liidavad madal- ja siirdesoo alad. Alutaguse on Ürg Peipsi luidete tõttu väga soine, valdavad rabad.
Luhaalad on tähtsad ohustatud linnuliikide (suur- ja väike-konnakotkas, rohunepp) elupaigad. Samuti peatuvad siin kevadel ja sügisel läbirändavad veelinnud. Emajõe vanajõed on olulised kalade kudealad. Metsad, sood ja luhad ... on Alam-Pedja kolm iseloomustavat koostist. Kuigi suurem osa Alam-Pedja looduskaitsealast on soode all, annavad siinsetele maastikele kordumatu näo eelkõige jõed, millest oleneb lammisoode, jõetasandike ja kaldavallide areng. Kaldavallidel kasvavaid lammimetsi saab Eestis tänapäeval näha vaid üksikute puistute või tukkadena suuremates, oluliselt rikkumata loodusmaastikes. Alam-Pedja looduskaitseala ongi üks vähestest paikadest, kus neid leidub. 5. Milliseid haruldasi taime-ja loomaliike seal elab? Siinsed loodusmaastikud pakuvad toitumis-, sigimis- ja varjumispaiku ka ulatuslikku eluruumi vajavatele inimpelglikele loomadele: kotkastele, huntidele, karudele, ilvestele,
setete paksus olla kuni üks meeter ning need setted võivad pikkamööda kuhjudes moodustada kaldavalle, milles orgaanilise ainese poolest rikkamad settekihid vahelduvad vaesematega. Lammimetsade ökoloogiline seisund, liigiline koosseis ja struktuur olenevad lammiterrassil paiknemise kohast. Kaldavallidel kasvavate metsade puurinne koosneb laialehistest liikidest. Põõsarinne on liigirikas, puutüvede ja põõsaste ümber keerduvad sageli humala väädid. Jõest kaugemal, kaldavallide taga madalamatel lammialadel paiknevad lammi-lodumetsad, mis nii valitseva puuliigi (sanglepp) kui ka alustaimestu poolest sarnanevad tavaliste lodumetsadega. Soostuvate metsade klass Soostuvad metsad kasvavad tasase või nõgusa pinnamoega aladel, kus mulla turbahorisondi tüsedus ei ületa 30 cm. Nende hulka kuuluvad soovikumetsad ja rabastuvad metsad. Soovikumetsade ökoloogilised tingimused sõltuvad eelkõige põhjavee tasemest, selle
annaabi.ee 
