puudub iseloomulik tutt, räägehääl, täielikult kohastunud vee, kuival maal ei liigu, pessa ronimine vaevaline, ujuvpesa. Haudeaeg 22-23 päeva. Keha tagaosas asetsevad jalad, head ujujad ja sukeldujad, toit kalad putukad ja koorikloomad, harv haudelind 3 kaitsekategooria. Jääkoskel 1,3 kg 90 cm tiibade siruulatus, valdavalt hele, tumeroheline pea, selg on must, emane on halli kehaga ja heleda pugualaga, nokk on hambuline ja otsas konksuga, kalatoiduline. Saabuvad märtsis, pesitseb puuõõnes, järvede jõgede ääres, suured pesakonnad -10 poega. Pojad seljas. 60-70 päevaselt pojad lendavad, lasteaiad, mitme pesa pojad. Siseveekogudelt lahkuvad isased suvel, emased lahkuvad novembris, jääga, talvituvad merel. Väiksearvuline eestis. Jahiliikide nimistus. Lauk 700-900g Siru 70-80cm. Nõgimust, nokk ja laup on valge. Punane silm, kolmas neljas elukuu saavad mustaks. Segamini ajada Taidaga
pealislaikudega kirjatud muna. Esimene kurn on täis aprilli lõpul - mai algul. Kui esimene kurn peaks mingil põhjusel hävinema, esineb tal ka järelkurni, mis aga ei ole tavaliselt enam nii suured. Ohustatus ja kaitse: Looduskaitse alla ei kuulu. Järvekaur Levik: Euroopa, Aasia, Põhja-Ameerika arktiline, subarktiline ja boreaalne vööde. Eestis haudelind rabadel. Toitumine: Peamiselt kalatoiduline. Eestis võib sooritada toiduotsinguil ka 40 km rändeid sisemaa rabajärvedelt merele. Pesitsemine: Peamiselt tundra- ja taigavööndis, rabaveekogudel. Eelistab suremaid, sügavaid ja hästi taimestunud järvi. Ohustatus ja kaitse: Kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse. Ronk
puhevil, vaid on "liibuvad") ja kõhualune on valged, samuti on seda ka tiibade hoosulgedeta alaosa. Rinnal on tume kolmnurk, millest ülalpool on kael taas valge. Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad, küüned ja nokk on mustad. Kalakotkas on kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga kahekilone haug pole samuti tema eest kaitstud. Kui kalake "ei näkka", jääb kotkas lühikeseks ajaks konna- või hiiredieedile. Kalakotka elupaigaks on soostunud metsad. Pesapuuks valib peaaegu alati kõrge männi, mille latva rajab laia pesa. Täiskurnas on 2...3 muna, järeltuleva põlvkonna eest hoolitsevad mõlemad vanemad, üks mune haududes, teine toitu tuues
c) Toiduahelate katkemine Kui näiteks poleks kaske, ei saaks lehetäid kuskil süüa, kui pole lehetäisid siis ei saa lepatriinud ja sipelgad süüa ja näiteks kui rähnil pole mida süüa võib ta välja surra. 9 6. Hallhaiguri populatsiooni iseloomustus Maailmas on ta suhteliselt laialt levinud ja Eestiski kohtab teda harvem vaid põhjaosas. Meil on kokku loetud umbes tuhat pesitsevat haigrupaari. Hallhaigur on põhiliselt kalatoiduline. Tema igapäevases menüüs võivad olla peale kalade veel putukad, vähid, konnad, kullesed, sisalikud, maod, närilised jms. Üsna tavaline paiguti esinev lind. Esimesed teated XIX sajandi lõpust. Praegu ~1300 paari, suurim on Häädemeeste/Võiste koloonia, kus 1993. aastal loendati 268 paari. Hallhaigur on rändlind. Talvitab Edela- ja Lääne-Aafrikas, viimasel ajal ka Lääne-Euroopas. Eestisse saabub varakult, siis kui veekogud on veel jääs: märtsi lõpul ja aprilli algul. Äralend
valged, samuti on seda ka tiibade hoosulgedeta alaosa. Rinnal on tume kolmnurk, millest ülalpool on kael taas valge. Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad, küüned ja nokk on mustad. Kalakotkas on kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga kahekilone haug pole samuti tema eest kaitstud. Kui kalake "ei näkka", jääb kotkas lühikeseks ajaks konna- või hiiredieedile. Kalakotka elupaigaks on soostunud metsad. Pesapuuks valib peaaegu alati kõrge männi, mille latva rajab laia pesa. Täiskurnas on 2...3 muna, järeltuleva põlvkonna eest hoolitsevad mõlemad vanemad, üks mune haududes, teine toitu tuues
jõgitiir, mustviires, väiketüll, vihitaja, veetallaja, tiigikana, vesikana. *KORMORAN on suure kõvera nokatipuga lind. Sulestik on tal tume, aga nii peal kui külgedel leidub ka valgeid laike. See hane suurune lind võib kaaluda umbes kolm kilo. Kormoran on hea ujuja ja lendaja ning ülihea sukelduja, kuid käimine on vaevarikas. Viimane omapära on talle isegi sama nime andnud, mis järvekaurilgi on - kakerdaja. Kuna ta on kalatoiduline, siis on ta arvestatav konkurent kaluritele. Kuid temast on ka inimestele kasu olnud. Nii on ka kormorani liha söödud, ehkki see on tuim ja vajab pikaajalist keetmist. Veelgi huvitavam on fakt, et hiina kalurid on õpetanud kormorani kalu paati tooma. Et ta seda alla ei neelaks, on kaela ümber pandud metallrõngas. Eestis kohtab pesitsevat kormorani merelaidudel ja seda viimastel aastatel järjest sagedamini. Tõenäolisemalt võib seda rahvasuus karbasena tuntud lindu näha aga tema
annaabi.ee 
