Kasaritsa vakus kuulus 1568.aastast Vastseliina lossi maade hulka. Miks anti vakusele nimi Kazarycza, ei ole teada. Oli poolakate valitsemisaeg ja võib oletada, et see oli mõne isiku nimi. Theophil Mirzwinski rajas mõisa nimega – Vana-Kasaritsa. See jäi püsima kauaks ajaks ja seda tunneme sama nime all praegugi. Mõisal ei olnud kunagi uhket härrastemaja, kuid olid kõik vajalikud majapidamishooned, veski koos veskijärvega, mitu kalatiiki, kõrts. Mõisa- hoone on praegugi alles. Alates 1847. Aastast hakati talusid rendile andma. Kasaritsas kui riigimõisas olid renditingimused soodsamad kui aadlimõisates. Paljud talunikud ei jõudnud sedagi renti tasuda ja kohad läksid uutele peremeestele. Mõnikord võlg siiski kustutati või teeniti tööga tasa. Rendisummade põhjal võib oletada, et sel ajal oli taludel ühepalju maad. Pärast kroonumõisa piiride korrigeerimist 1866. Aastal muutusid ka kohtade suurused,
puutumata 1667 Peahoonet kirjeldatakse kui suurt kahekordset kivimaja. Kahekordne maja, mis on juba vana; kaetud roigaskatusega. Keskel on suur eeskoda, millest paremal on köök kolde ja leivaahjuga. Aias oli kaks lehtlat, elusatest taimedest päikesekell, pügatud hekid 1686 ja lillepeenrad, lisaks viljapuuaed ja kolm kalatiiki. Pluss puust elumaja mõõtudega 34*9 m. Lisaks kõrvalhooned. /Kangilaski 1977, lk 17-18/ 1695-97 suur nälg ja 8 ikaldused
VARENKA: Nikolai Stankevits hoiab ennast sinu jaoks. Ta ei tea, mis sammu järgmisena astuda. Aga Mihhail 15 ütleb, et Nikolail on filosoofilises ringis kõige säravam mõistus, nii et vast tal ikka mingi idee pähe turgatab... Küsi talt, äkki ta tahab, et sa näitad talle... LJUBOV: Mida? Kalatiiki? (järsku) Luba, et sa kellelegi ei räägi... mul on talt mälestuseks üks asi! (Ljubov võtab "otse südame juurest" mälestuseseme, miniatuurse sulenoa, mis kokku pandult on 3-5cm pikkune.) VARENKA: No miks sa siis ei rääkinud? LJUBOV: (naerdes, piinlikkust tundes) Otse südame juures! VARENKA: Mis ta sulle kinkis? Oma sulenoa? LJUBOV: Ei... ta ei kinkinud seda, ma... (pisarad silmis) Ma
pühadel. TÜÜPILISED KESKAJA AIAD - ka gooti aiad - neist on hästi palju kirjalikke andmeid ja mingil määral ka nendega seostuvaid miniatuure. Aed oli keskajal intensiivselt kasutatav ruum. Lillepeenrad paiknevad sissekäigutee juures, nende taga on murupind purskkaevu ja paviljonidega. Teised peenrad ravimtaimedega on grupeeritud koos elementidega, mis pärinevad antiikajast: labürindi ja supluspaviljoniga. Teised piirkonnad sisaldavad viljapuuaeda, köögiviljaaeda, viridariumi ja kalatiiki. Tüüpilise keskaja aia ümber olid piirded (võrepiirded, vahel lihtsalt siidnöör), sageli kasvatati võreaedadel roniroose. Roosid olid keskajal kõige armastatumad lilled. Oluliseks osaks aiast oli purskkaev koos basseiniga. Vesi sümboliseeris keskajal puhtust, siledate veepindadega saavutati peegeldusefekte aias. Aias olid tavaliselt liivatatud teed, neid hoiti hästi korras. Väga tavalised olid lehtlad, võrestikel kasvatati vääntaimi (tavaliselt punast ja valget värvi koos)
Need olid: Petit-Muce oma kerge pitsilise balustraadiga, mis katust palistas; Saint-Mauri abt-konna hoone, millel oli väikese kindluse välimus, jäme torn, laskeavad, raudbastionid ja mis laia saksi värava kohal, kahe ava vahel tõstesillakettide jaoks kandis abti vappi; krahv d'Etampes'i elamu, mille ülalt purunenud torn paistis ümmargusena, kuigi oli sakiline nagu kukehari. 121 Siin-seal kolm-neli igivana tamme saigakaupa nagu hiigla lillkapsapead; ujuvad luiged selgetes kalatiiki-des, millel virvendavad valguse ja varju vöödid; maali-listena paistvad hoovinurgad; Lõukoerte hoone madalate teravkaartega lühikestel saksi sammastel, raudsete võredega, mille taga kuuleb alalist urinat; kõige selle keskelt kerkib Ave Maria soomuseline tornitipp. Vasakut kätt on Pariisi prevoo elumaja nelja azuurse tornikesega; keskel aga paistab taamalt Saint-Poli loss ise kõigi oma mitmekesiste fassaadidega, kõigi oma järjest 6 9
annaabi.ee 
