Ilmatsalu kalamajand Tartumaal. Karplased Tiigis kasvatataval karpkalal on looduses palju sugulasi. Harjus Harjus on Eestis täieliku kaitse all ja kantud Punasesse raamatusse. Forellimarja inkubeerimine Lõhilaste mari peab olema inkubeerimise ajal paigal. Inkubaator Põlula forellimajandis. Kalakasvandused Looduslike veekogude kalastikust ei piisa juba ammugi inimkonna toitmiseks ja seetõttu on hakatud kalu kasvatama. Sumpkalakasvandused Odavaimaks ja lihtsamaks kalakasvatuse viisiks on sumpkalakasvandus. Sumpkalakasvandus Salmistu lähedal. Angerjakasvandus
mikroskoopilistele selgrootutele loomakestele , põhjasetetes elavatele väikestele selgrootutele ning kaladele, eriti noorkaladele. Põhjataimestiku olemasolust või puudumisest, samuti selle struktuurist oleneb ökosüsteemi püsivus. Järveloomastik Kalateadlased on selgitanud, et Ülemiste järve ökosüsteemis on paigast ära röövlooma saaklooma suhted: röövkalu on vaid 5% kalastikust. Sel põhjusel ei toimi siin normaalselt klassikaline toiduahel röövkalad, lepiskalad, zooplankton, fütoplankton ja järve kalastikus valitseb latikas. Seda põhjatoidulist lepiskala peetakse ka üheks vee hägususe põhjustajaks, sest põhjasetetes elutsevaid loomakesi hankides songib ta vee sogaseks. Pealegi ei lase latikas pidevalt põhja üles tuhnides taimedel uusi alasid asustada. Ülemiste järve muistendid
Uurimus viitab võimalusele, et kui need ained satuvad kanalisatsiooni, võivad nad olla suurel määral vastutavad selle eest, et isased kalad muutuvad «naiselikumaks». Üks reaalne näide on selle koha kui Jägla jõgi reostus eelmisel asta kemikaalidega ning suri hulgaliselt kalu ning taimi Veereostuse mõju taimedele Hapestumine on üks suuremaid keskkonnaprobleeme. Selle tagajärjel hukkub kuni 20% veetaimestikust ning kalastikust. Taimed hukkuvad ka igasuguse saaste vette sattumisel nagu näiteks kevadiste suurvetega põllumaadel, kuhu on väetist kuhjatud tonnidega või kalameeste poolt, kes kalal olles loobivad prügi ning rämpsu vette, prügikasti või selleks ettenähtud kohta panemiseks. . Veereostuse allikad, põhjused Vee reostumine on suure hulga saastunud vee jõudmine inimtegevuse tagajärjel veekogusse (järve, jõkke, põhjavette, ookeanisse jt).
Turbaga varustati ümbruskonna majandeid. Peagi see lõpetati, sest ohtu sattusid haruldased taimeliigid. Uurimistöid tehes lisandusid geoloogilised-hüdroloogilised probleemid, nagu Valgejärve veereziimi muutumine ja rabasaarte rõngana paiknemine (võimalik meteoriitne teke). 1.3. Valgejärv Nohipalu Valgejärv on oligotroofne järv Põlva maakonnas. Järv asub Veriora vallas Nohipalo külas.Taimestik on liigivaene, esineb jõgitakjat ja lahnarohtu. Kalastikust domineerib ahven, vähem leidub haugi. Nohipalu valgjärv (vt joonis 3) (absoluutne kõrgus 53,9 meetrit, pindala 6,3 hektarit, suurim sügavus 1957. a. 12,5 meetrit, 1972. a. 11,7 meetrit). Valgejärv on kogunud kuulsust kui ühe Baltimaade selgema veega järvena. Suvine vee läbipaistvus on 5-9 meetrit. Seoses Meenikunno raba kuivendamisega alanes vaatase järves 0,8 meetrit. Veekogu asub jääpanga sulamisel moodustunud söllis. Kaldad on liivased
sarnasema suvisega (Laanetu, 2010). Talvel sööb saarmas peamiselt konni ja kalu. Peale nende lähevad toiduks veeputukad, keda leidub isegi 3050% kõikidest proovidest, kuid nende toiteväärtus on muidugi väike. Kui putukaid ja nende vastseid on toiduratsioonis rohkesti, siis tähendab see, et sobivat toitu napib. Kui järved ummuksisse jäävad, siis on saarmal pidu katku ajal: algul saab kalu lihtsasti kätte, kuid peagi on suur osa kalastikust hukkunud ja hakkab roiskuma. See ei kõlba enam saarmale toiduks. Kulub aastaid, enne kui kalastik taastub, seniks jääb saarma toiduvaru neil järvedel kesiseks. Talve karmusest oleneb paljude saarmaste ellujäämine ja järgmise suve sigimisvõime (Laanetu, 2007). 7. OHUSTATUS JA KAITSE 13
annaabi.ee 
