................................................................................................1 SISSEJUHATUS....................................................................................................................3 Milleks on vaja ökokoridore?.............................................................................................4 Ökodukt..............................................................................................................................5 Kalatrepp............................................................................................................................6 Sinised koridorid................................................................................................................8 Lennukoridorid...................................................................................................................9 Transpordi mõju.....................................................................................
TALLINNA TEHNIKA ÜLIKOOL Matemaatika Loodusteaduskond Geenitehnoloogia instituut Ökoloogia Lahemaa rahvuspark Referaat Üliõpilane: Angela Pärn Üliõpilaskood: 082615 Rühm: YAGB-31 Tallinn 2009 Sisukord Sissejuhatus Eesti kaitsealade süsteem on aastakümnetepikkuse arengu tulemus. Esimene looduskaitseala loodi 1910. a Vaika saarte linnustiku kaitseks. Enne II maailmasõda oli 1935. a looduskaitseseaduse alusel asutatud üle viiekümne erineva kaitseala: metsa-, taime-, raba- ja linnukaitsealad, ka palju geoloogilisi ja tervisemuda kaitsealasid. Meie praegune kaitsealade süsteem on suures osas loodud nendel neljal aastakümnel, mil tegutseti 1957. aastal jõustunud looduse kaitset käsitleva seaduse alusel. 1. juunil 1994 võeti Riigikogus
elektrienergia kokku. Jaam asus 1,5 km kaugusel Jägala jõe suudmest. Jaama projekti koostas juba 1917. aastal Helsingi Ülikooli professor Axel Verner Juselius. Raskete aegade tõttu lükkus jaama ehitamine aastaid edasi ja alles 1922. aastal alustati ehitustöid. Jaama aastatoodanguks nähti ette 5 000 000 kWh. Jaam alustas tööd 17. aprillil 1924. aastal. Paisurinde tüüpi jaama ehitiste kompleksi kuulusid pais, jaamahoone, liigveelask, kalatrepp ja ülevoolupais koos voolurahustiga. Kalatrepp liitus 40 m pikkuse ülevoolupaisuga. Paisu kogupikkuseks oli 170 m ning kõrgus jõe põhjast 11,8 m. Kalatrepp kujutas endast raudbetoonist renni, kuhu kalade rände ajaks paigutati puidust pikivahesein ja ristvahesein. Jaamakompleks koosnes 20 m pikkusest veehaardest, masinasaalist, jaotusseadmetest ja veealusest osast. Masinasaali seati üles kolm Francis Zwillings Turbinen turbiini. (Turbiinid on kompaktsed
tekita, vaid raskendab põhiehitiste käitust (nt remondivarjad, veemõõterennid ja -ülevoolud). Veehoidlad ·Veehoidla (reservoir, impounding reservoir, storage reservoir) on vooluvee tõkestamise teel või vee pumpamisega või muul viisil maapinnanõkku või kaevatud süvendisse või piirdetammide vahele rajatud tehisveekogu. ·Veehoidla rajatakse vee kogumiseks või äravoolu ajaliseks ümberjaotamiseks (nt suurveeüleujutuste vähendamiseks allavoolu paiknevatel aladel). Veehoidlaid ehitatakse vee- energia saamiseks, veevarustuse, niisutuse, kalamajanduse vm, sageli mitmeks otstarbeks. Neid kasutatakse ka virgestuseks ja sportimiseks. ·Voolu tõkestamine põhjustab paisutuse, mis levib paisjoonena (backwater curve) ülesvoolu. ·Veetase võib veehoidlas kõikuda suurtes piirides, sõltuvalt juurdevoolust ja vee tarvitamisest. Paisutustasemed: ·KPT kõrgeim paisutustase (highest flood level), s.o veehoidla kõrgeim veetase, mis on
Vedeliku pinnamolekulid mõjustavad üksteist tõmbejõududega, mis on suunatud piki pinda ja püüavad pinna suurust vähendada. Kuidas vesi muudab oma tihedust? Aine tihedus väheneb temperatuuri tõustes ja suureneb temperatuuri langedes. Ehk suvel on vee tihedus väiksem, kuna temperatuur on kõrgem ja talvel on tihedus suurem, kuna temparatuur on madalam. Lisaks, mida soolasem seda tihedam. Mis on ÜB, AB, kus asub paisu jalam ja kus esineb hüdrauliline löök. Ülemine bjeff ehk ülavesi on vooluveekogu osa, mis jääb vahetult vesiehitisest (paisust või lüüsist) ülespoole. Alumine bjeff ehk alavesi on vooluveekogu osa, mis jääb vahetult vesiehitisest (paisust või lüüsist) allapoole. Paisu jalam on positiivse pinnavormi - näiteks mäe, künka või seljaku alaosa, mida ümbritseb vesi ning sinna on ehitatud vesiehitis, mille eesmärk on kas veevoolu tõkestada või selle taha vett paisutada.
vahel nn. kalle. Sellistel elektrijaamadel on tavaliselt väiksem kalle ning suurem vee läbilaskevõime. Need hüdroelektrijaamad pakuvad ööpäevaringselt baaskoormusenergiat. Selleks, et üks kilovatt-tund energiat toota, peab u. 400 000 liitrit vett ühe meetri sügavuselt langema. Lühidalt öeldes on veeenergia füüsikaline põhimõte järgnev: Vee läbivoolukogus korda kõrgus annab võimsuse." (Joonis ) [1] Joonis . Voolava vee hüdroelektrijaam 3.2. Paisu hüdroelektrijaamad ,,Paisu hüdroelektrijaamad kasutavad kõrgemal asuva paisu ja selle loomuliku juurdevoolu ning madalamal asuva veejõujaama vahelist kõrguste erinevust. Vesi jookseb paisust läbi veeluku kõrgsurvetorustiku või tunneli kaudu orus asuva jõujaama turbiinidele. Neid kasutatakse tippkoormuse ajal, mil energiavajadus lühikeseks ajaks tõuseb. Kuna elektrienergiat alati sellel hetkel tootma peab, kui seda vajatakse, ühtlustatakse erinevat nõudlust erinevate jõujaamade
Pooled meie jõgede umbes neljakümnest kalaliigist, enamasti just ohustatud ja rangemalt kaitstud liigid, sõltuvad kiirevoolulistest jõelõikudest: ainult seal saavad nad paljuneda, ning kas ainult või enamasti on seal ka nende elupaigad. Selliseid kiirevoolulisi lõike Eesti jõgedel napib. Ja just needsamad suurema languga kohad huvitavad ka elektritootjaid. Hüdroelektrijaama tarbeks ehitatud pais muudab täielikult elu jões: * ujutab üle kiirevoolulised lõigud, hävitades seega kaladele ja muule vee-elustikule väärtuslikud elu- ning sigimispaigad; * rikub jõelõigu paisu all, sest vesi juhitakse elektrijaama kanaleid pidi jõkke tagasi tükk maad allavoolu; * tõkestab kalade kudemisrände. Lõhe, meriforell, jõesilm ja vimb, kes saavad kudeda ainult jõgedes, rändavad koelmutele väga pikki maid. * rikub allavoolu jäävate koelmute hüdroloogilise reziimi. Veevaestel perioodidel koguvad paljud elektrijaamad vett ja lasevad seda läbi turbiini periooditi.
puittaimestiku raiumine keelatud. Lõheliste elupaikade kaitseks peaks kaitsevöönd ole ma laiem, soovitavalt 100 m või üle selle. 3. Lubade andmisel veekogu seisundit ajutiselt halvendavateks töödeks tuleb arvestada koelmute kaitse vajadustega ja lubada töid läbi viia vastavalt aastaajale. 4. Ehituslubade andmisel uute paisude ehituseks või vanade ennistamiseks peab ühe keskkonnanõudena olema fikseeritud kohustus kaladele rändevõimaluste tagamiseks. Vajalik oleks seetõttu ka paisude register, mis sisaldaks andmeid olemasolevate paisude, nende seisundi, kalade kudemistingimustele avaldatava mõju kohta ja mida täiendatakse pidevalt vastavalt tingimuste muutumisele. 5. Asustamise teel loodud populatsioonides tuleb nende stabiliseerumiseni kindlustada kudeaegne rahu. 6. Vaja on looduskaitsealuste II ja III kategooria liikide (tuur,säga,tõugjas,harjus) täielik
Puu oli huvitav eelkõige seetõttu, et tema juurekael paiknes 1,4 m kõrgusel maast. (LISA 6) 5.2 Kaitsealused rändrahnud ja Näljakangrud Altja Suurkivi (Altja Titekivi) Altja Suurkivi asub Lääne-Viru maakonnas Altja külas Altja neeme tipust läänes võrgukuuride juures madalas meres. Rabakivist rändrahnu pikkus on 4,4 m, laius 4,8 m, kõrgus 4,1 m ja ümbermõõt 22,6 m. Rahnu läbib suur lõhe. Titekivi on seotud mitmete legendidega. Usutakse, et kõik Altja küla lapsed on toodud selle kivi tagant. Kui lapsed endale õde või venda tahsid, käisid 17 nad kivile koputamas. Kivi on olnud kaluritele meremärgiks. Praegu on Altja Titekivi oluline turismiobjekt ja koos võrgukuuridega üks Lahemaa sümboleid. (LISA 7)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
