kohta teateid Pärnu- ja Läänemaalt, mis on märk selle liigi levimisest lääne poole (25 aasta eest pesitses kalakotkas üksikute paaridena vaid Kirde- ja Lõuna-Eestis) Vt joonis 2. Selgunud on ka see, et suguküpseks saanud kalakotkad tavatsevad valida pesapaigaks koha, kus läheduses mõni paar juba pesitseb. Arvukuse madalseisu ajal jäid asustatuks parimad elupaigad, kesisematele pole veel jõutud levida . Indikaator (joonis 1.) näitab kalakotkaste pesitsuspaaride arvukust 10000 km2 kohta. Tulemus on arvutatud liigi koguarvukuse suhtena Eesti pindalasse (45227 km2). Eesti kalakotkaste teadaolevad pesapaigad on koondunud Lõuna- ja Ida-Eestisse, kus leidub enam toidurikkaid ja pesitsemiseks sobivaid järvede- ja jõgederikkaid alasid (Lõhmus 2001b) . Lääne-Eesti järved on halotroofsed, düseutroofsed või eutroofsed ning ei sisalda kalakotka jaoks piisavalt ja järjepidevalt kala. Teatud määral pärsib kalakotka levimist
Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba keha keskjoonest madalamal. Lend on enamasti planeeriv, üksikute tiivalöökidega. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad), ründab ka pinnavetes ujuvaid suuri kalu. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi või haava ladvaossa.
ja tsitrusepuude aiad. Kui teil on tuju lonkida ringi veetlevas väikelinnas, kus asub palju vabaõhukohvikuid ja ehtepoode, tasub minna saare idaosas asuvasse Artàsse. Seda eriti teisipäeviti, mil linnas toimub turg. Mallorcast lõunas asuv Cabrera saar on osa saarestikust, mis on looduskaitse all, sest sealne elustik on looma- ja taimeliikide poolest eriti rikas. Sõitke paadiga saarele ja veetke päev mallorca müürisisalike, kalakotkaste ja pistrike seltsis. Rannamõnude nautimiseks päevitused, päikeseprillid ja -kreem. Kuurortides on hinnad kõrged. Seega tasuks kaasa võtta nii kosmeetika (naiste rahvas), põhilised ravimid, kerged riided, sellised, millega saab jalutada randa. Kui on soov õhtuti diskole minna siis ka selleks sobivad riided. Päevaplaan 1. päeval lähme Tallinnast lennukile ja jõuame hilja ning lähme kohe hotelli. 2
Looduslikud pesad hävivad sageli tormides - pesa asub alati puu ladvas ja seega ei varja seda loodusjõudude eest miski. Allkukkumise põhjuseks on ka see, et kalakotkastel pole valida piisavalt tugevaid pesapuid, mis tormile vastu peaks. Selle defitsiidi leevendamiseks on spetsialistid ehitanud allakukkunute asemele tehispesi. Puu latva ehitatud pesal on ka eeliseid - ohtu võib varem märgata, pesale lend on lihtne ja ka poegadel on kergem lendamist õppida. Ilmselt on kalakotkaste pesaehitus-strateegia siiski õige, sest muidu nende arvukus ei kasvaks praegu. Emalind viibib alates munemisest pesa juures ja ka valvab seda. Isalinnu ülesandeks on saak kohale toimetada, emalind toidab poegi ja peab selle juures ka ise söönuks saama.Kui keegi leiab kotkapesa, mis asub puu ladvas nagu valge-toonekurel, siis on see tõenäoliselt kalakotkale kuuluv. Muuseas Ameerikas ongi kalakotkas pesitsemas sarnastes kohtades, nagu meie valge-toonekurg
Toitumine: kala püütakse kuni meetri sügavuselt, võivad saaki pessa tassida rohkem kui 25 km kauguselt. Päevas vajab üks kalakotkas u 300 g toitu. Kui kotkad jõuavad rändelt koju enne jääminekut või pesitsusperioodil on erakordselt viletsad ilmad, tuleb neil kas paasutda või toituda muust nt. hiirtest või konnadest; Pesitsemine: saabuvad pesitsusalale kevadel enne esimeste veekogude jääst vabanemist. Kohendatakse vana pesa või ehitatakse uus; Muneb 2-3 muna; Eesti kalakotkaste produktiivsus (s.o pesitsevate paaride keskmine poegade arv)on maailma üks kõrgemaid. KASUTATUD KIRJANDUS http://www.kotkas.ee/ TÄNAN TÄHELEPANU EEST!
saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa". Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel sööb ka raipeid. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune
kooruvad. Lennuvõimeliseks võib neist saada juuli alguseks ainult üks poeg. Kaljukotkas talvitub oma pesapaiga lähedal. Asustavad oma pesapaiku aastakümneid, mille tõttu osade pesade eellugu ulatub üle-eelmisesse sajandisse. Levik Asustab suuremaid loodus massiive, lemmikuks elupaigaks on raba. Üksikuid pesi võib leida ka mitte traditsioonilistest paikadest. Näiteks turbamaardla servas või järve kaldal. Kalakotkas Kalakotkaste praegune viljakus Eestis on vägagi hea-kaks poega paari kohta aastas. Enamik kalakotkastest elab hetkel tehisalustel ja saadavad lendu rohkem poegi kui looduslikest pesadest. Looduslike pesi pole kalakotkal võimalik teha, kuna sobivad puud jäävad traktorite alla. Isegi kui kotkas üritaks oma pesa ehitada noortele mändidele, siis see pudeneb kohe esimesel aastal laiali. Ja muidugi on tore, kui laastamistööd saab asendada tehisalustega.
annaabi.ee 
