Kuigi paljud kakulised on öölinnud, otsivad mõned liigid toitu ka päeval. Üks säärane liik on lumekakk. Ta elab tundras, kus suvel päike kunagi ei looju. Suurim kakk on kassikakk. Nägemine ja kuulmine Et rünnak õnnestuks, tuleb kakul saagi asupaik väga täpselt kindlaks määrata. Enamik liike näeb ja kuuleb saaki, kuigi mõned, nagu loorkakud, suudavad ka üksnes kuulmisele toetudes krabistava loomakese paigustada. Kakuliste nägu on sellise kujuga, et koondab saabuvad helilained koljus asuvatesse
2000-3000 haudepaari. Kodukakk (Strix aluco) Ta on oma suuruselt ronga ja varese vahepealne. Kodukaku keha on 38cm pikk ja tiivad on isaslinnul 26-29cm ning emaslinnul 27-30cm pikad. Emase kodukaku kaaluks on 430-770g ja isane kaalub 300-600g. Ta värvuses on esindatud valged, pruunid ja kollased toonid. Kodukakul on tumedad silmad, mis vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Ta saba, mis on oma ulatuselt umbes kolmandiku kere pikkune, on pealt tumedam ja alt heledam. Kakul on kollane nokk ja kollakasmustad küüned. Ta toiduks on põhiliselt pisinärilised, kuid ka väiksemad linnud, konnad, mardikad, sisalikud ja mutid ei puudu ta toidumenüüst. Kodukakk on levinud Palearktika kaheosalisel areaalil alates taigavööndi lõunaservast kuni vahemerelise vööndini ning mägimetsades Euraasias ja Loode- Aafrikas. Ta levila põhjapiir ulatub Laadoga järveni. Kodukakk väldib suuri metsamassiive, aga ta asustab parke, parkmetsi ja segametsi. Kakk eelistab neid
naervad helid. Paariseos: Tavaliselt monogaamsed (karvasjalg-kakk mitte alati). Pesitsemine: Eraldi paaridena ja territoriaalsed. Kõrvukrätsud ja salupällud pesitsevad mõnikord väga lähestikku, kuid tegelikult mitte koloniaalselt. Pesa: Tüüpilised, kas puuõõnes või mõne teise linnu vanas pesas. Ei ole mingit vooderdist, väljaarvatud mõnel söörätsul. Sigivus: Tavaliselt 1 kurn aastas, kuid juhuti 2 (loorkakul, kõrvuk- ja soorätsul ning karvasjalg-kakul), puhuti, kehvadel närilis-aastatel ei ühtki (lumekakul, hand- ja habekakul) Munad: 2-8 muna, koorumine eriaegadel. Haudumine: 21-35 päeva, üksnes emase poolt, keda isane toidab. Pojad: Pesahoidjad, vähe arenenud, udusulis. Poegade toit: Sama nagu vanalindudel; tuuakse nokas. Pesast lahkumine: Noored lahkuvad pesast mingil ajal 21 kuni 36 päeva vanusena, sagely hulk aega enne lennuvõimestumist. Lendama hakkavad umbes 28. ja umbes 90. elupäeva
on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Lagunenud müüritised pakuvad elupaika ka kaku saakloomadele - närilistele - mistõttu ta selliseid paiku tunduvalt sagedamini külastab. Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Samuti võib ta aga asuda toituma mingist kindlast objektist - spetsialiseeruda. Näiteks pole sugugi haruldased rästaspetsialistid, mis on tingitud eelkõige sellest, et rästad ja kodukakk teevad oma pesa sarnastesse paikadesse, mistõttu kakul polegi tarvis teab kui kaugele jahile lennata. Kodukakk võib rünnata ka konni ja mardikaidki leidub tema "visiitkaartides" üsna sageli. Kodukaku pesa tunneb ära eelkõige omapärase sisu järgi. Kakk vooderdab pesa omaenese kuivatatud räppetompude (seedimatud toiduosakesed, mis oksendatakse välja) pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga. Kui kaku pesa märjaks saab, näeb see üsna jäle välja ja siis peaks selle üles leidma juba lõhna järgi. Piilpart
valik keskkonnatingimuste toimele sobitumine uute elamistingimustega isendi fenotüübi otstarbekas muutumine genotüübi raames tulemuseks: organismide kohastumus tulemuseks: kohanemus 2. Tooge näiteid organismide kohastumustest! *Mägisibulal on lihakad vett varuvad lehed *Kaktusel on lehed taandarenenud ogadeks, kuid vars on kujunenud lihakaks veehoidjaks *Karvasjalg-kakul öölinnuna on suured ja eriti valgustundlikud silmad *Lindudel on jäsemed kujunenud tiibadeks, et lennata ning kerged toruluud ning nende keha katab sulestik 3. Mille poolest erinevad varjevärvus ja hoiatusvärvus? Varjevärvus on võimalikult loodusega sarnastes toonides (nt. viljapuu-lehekedrik on omandanud nii lehe kuju kui ka värvi, et teda looduses raskem märgata, jänes on suveperioodil pruunikas, et teda niitude ja metsa vahel raskem märgata, talveperioodil