3'eksonukleaasid). Endonukleaasid lagundavad nukleiinhapet, lõhkudes fosfodiestersidemeid ahelasiseselt Nukleiinhapete struktuurid: - Primaarstruktuur: Lämastikaluste järjestus polünukleotiidahelas - Sekundaarstruktuur : Polünukleotiidahela ruumilie struktuur - Tertsiaalstruktuur: Polünukleotiidahela ,,pakend" rakus v rakutuumas DNA molekuli võimalikud sekundaarstruktuurid: - Lineaarne kaksikspiraalne (biheeliks) - Tsükliline kaksikspiraalne - Üheahelaline DNA ja RNA erinevused : Sekundaarne strukuur RNA: - Vabakujuline ahel - Osaliselt( iseenda ümber) spiraliseerunud ahel - Spetsiifilise kujuga ahel DNA: - Lineaarne kaksikspiraalne (biheeliks) - Tsükliline kaksikspiraalne - Üheahelaline B-DNA: Paremakäeline, pikem ja peenem kui A-DNA 3,32 A ja 10 bp pöörde kohta Güraas võib tekitada ja kõrvaldada superspiraale
lämmastikalus 5. Nukleotiidid on nukleosiidide fosfaateetrid 6. Teades ühe DNA ahela koostist võib komplementaarsuse alusel sünteesida teise ahela. ahelatevahelisel paardumisel seostub A vaid T-ga ja G seostub C-ga. Lämmastikaluste komplementaarsus ongi päriliku info kopeerimise aluseks 7. DNA: Primaarstruktuur: fosfordiestersidemetega seotud deoksüribonukleotiidide järjestus polünukleotiidahelas Sekundaarstruktuur: kaksikspiraalne, antiparalleelne heeliks, ahelad on lineaarsed, antiparalleelsed, komplementaarsed RNA: Primaarstruktuur: Nukleotiidijääkide hulk ja järjestus RNAs. Tekib sünteesijärgselt. Sekundaarstruktuur: Molekul, milles üksikahelalised lõigud vahelduvad kaksikahelaliste lõikudega. omavahel paarduvad (A ja U)(G ja C) 8. DNA-polümeraas sünteesib mõlema DNA ahelaga komplementaarsed uued DNA ahelad
koosnevad nukleotiididest.(primaarne struktuur.) Nukleiinhape = polünukleotiid. DNA desoksüribonukleiinhape. RNA ribonukleiinhape. Lämmastikalused- Aromaatsed tsüklilised ühendid, mis lisaks süsinikule sisaldavad ka lämmastiku aatomied, (N- alused) tuleneb keemilistest omadustest. NUKELIINHAPETE STRUKTUUR: Primaarne:Lämmastikaluste järjestus polünukleotiidahelas. Sekundaarne Polünukleotiidahel ruumiline struktuur DNA: *Lineaarne kaksikspiraalne (biheeliks). *Tsükliline kaksikspiraalne (tsirkulaarne biheeliks). *Üheahelaline RNA: *Vabakujuline ahel, *osaliselt (iseenda ümber) spiraliseerunud ahel, *Spetsiifilise kujuga ahel Tertsiaaerne Polünukleotiidahela "pakend" rakus või rakutuumas: *Superspiraliseerunud, *Kokkukägardunud, *Spetsiifilise vormiga. LINEAARSE DNA TERTSIAARNE STRUKTUR: Kromatiini (DNA + valgud) kokkupakkimise tulemusena formeeruvad kromosoomid. DNA DENATURATSIOON ehk sulamine vesiniksidemete katkemine ja polünukleotiidahelate lahknemine
48. Kromosoom sisaldab: Kogu pärilik info, suurel hulgal geene - pärilikkuse fundamentaalseid ühikuid, DNA molekule 49. Nukleotiidid koosnevad: Fosforhape, pentoossuhkur, heterotsükliline lämmastikalus 50. DNA struktuurtasemed: Primaarstruktuur: fosfordiestersidemetega seotud deoksüribonukleotiidide järjestus polünukleotiidahelas. Sekundaarstruktuur: kaksikspiraalne, antiparalleelne heeliks, ahelad on lineaarsed, antiparalleelsed, komplementaarsed. Tertsiaarstruktuur: DNA kaksikspiraalse molekuli kokkupakkimine kromosoomiks. 51. RNA jaotus- tRNA - transport RNArRNA ribosoomi RNA mRNA informatsiooni RNA RNA ribonukleiinhape on päriliku info vahendaja DNA- lt valkudele. Teda nimetatakse ka molekulaarseks koopiamasinaks. 52
alustamiseks seostuma vastava geeni algusosaga. DNA nukleotiidset järjestust, millega ensüüm peab sünteesi alustamiseks ühinema, nimetatakse promootoriks. Transkriptsiooni käigus keeratakse DNA biheeliks järk-järgult lahti ning sünteesitakse ühe ahela teatava lõiguga komplementaarne RNA molekul. RNA süntees lõpeb, kui polümeraas jõuab DNA piirkonnani, mida nimetatakse terminaatoriks (geeni lõpp). Seal eraldub ensüüm DNA molekulist, mille järgselt taastub DNA endine kaksikspiraalne kuju ning sünteesitud RNA liigub läbi tuumamembraani pooride tsütoplasmasse. Transkriptsiooni produktiks on RNA ahel, milles tümiini (T) nukleotiidid [1] on asendatud uratsiiliga (U). Kuna RNA koostises on lämmastikalus tümiin asendunud uratsiiliga, rakendub transkriptsioonil alljärgnev komplementaarsus. replikatsioon Kui rakk ei jagune, siis sellel ajal ta valmistub jagunemiseks 1
Selleks kasutatakse isepaljunevaid süsteeme vôi polümeraas-ahelreaktsioooni. Isepaljunevate süsteemidena (nimetatakse ka vektoriteks) kasutatakse tavaliselt baketerite plasmiide vôi viiruseid- bakteriofaage. Vajalik DNA-lôik ühendatakse vektoriga ja moodustunud rekombinant-DNA viiakse bakteri rakku, kus vektor asub paljunema tootes lühikese ajaga miljoneid koopiaid meid huvitavast DNA-fragmendist. 5. Mis on plasmiid? Plasmiid on kaksikspiraalne DNA rõngasmolekul, mille molekulmass varieerub küllaltki 125 suurtes piirides. Plasmiidid asuvad vabalt tsütoplasmas või on liitunud kromosoomiga. 6. DNA kloonimise põhietapid isepaljunevas süsteemis. Plasmiidide abil geeni paljundamise pôhietapid on järgmised: 1) plasmiidi isoleerimine bakterirakust (tavaliselt kasutatakse E. coli plasmiide); 2) plasmiidi "lôikamine" spetsiifilise restriktaasiga; 3) paljundatava geeni vôi DNA-lôigu "väljalôikamine" kromosoomist sama
DNA nukleotiidset järjestust, millega ensüüm peab sünteesi alustamiseks ühinema, nimetatakse promootoriks. Transkriptsiooni käigus keeratakse DNA biheeliks järk- järgult lahti ning sünteesitakse ühe ahela teatava lõiguga komplementaarne RNA molekul. RNA süntees lõpeb, kui polümeraas jõuab DNA piirkonnani, mida nimetatakse terminaatoriks (geeni lõpp). Seal eraldub ensüüm DNA molekulist, mille järgselt taastub DNA endine kaksikspiraalne kuju ning sünteesitud RNA liigub läbi tuumamembraani pooride tsütoplasmasse. Transkriptsiooni produktiks on RNA ahel, milles tümiini (T) nukleotiidid on asendatud uratsiiliga (U). Kuna RNA koostises on lämmastikalus tümiin asendunud uratsiiliga, rakendub transkriptsioonil alljärgnev komplementaarsus. DNA monomeer RNA monomeer adenosiinfosfaat A uridiinfosfaat U
13. DNA: Ehitus, funktsioon DNA e. desoksüribonukleiinhape. On enamikus elusorganismides pärilikku informatsiooni säilitav aine. Puhas DNA on happeline, toatemperatuuril tahke, suhteliselt pehme ja vees hästi lahustuv aine. DNA on polümeer, mis koosneb desoksüribonukleiinhappejääkidest. N-alusteks on adeniin(A), guaniin(G), tsütosiin(C) ja tümiin(T). Primaarstruktuur : koosneb pentoos-fosfaatsest tüvest, millest ulatuvad välja N-alused. Sekundaarstruktuur : kaksikspiraalne, tema molekul koosneb kahest lineaarsest komplementaarsest antiparalleelsest keerdunud ahelast. Ahelaid hoiavad koos N-aluste vahelised vesiniksidemed. DNA asub: 1. Tuumas põhiülesandeks on geneetilise info säilitamine ja edasiandmine ,,tütar DNA-le" (rakujagunemisel) ja mRNA-le (valgusünteesil). 2. Mitokondrites - geneetiline info mitokondrite osade valkude sünteesiks. Geneetiline informatsioon kandub põlvkonnast põlvkonda salvestuna DNA nukleotiidses järjestuses
kogu kromosoomikomplekti arvulised muutused). Molekulaargeneetika sünniaastaks peetakse 1953. a., mil ameerika virusoloog-biokeemik James Watson ja inglise biofüüsik Francis Crick avastasid Cambridges'is DNA molekulaarstruktuuri (DNA biheeliksi). Selle avastuse tegemisel lähtusid nad Chargaffi reeglitest, DNA röntgenstruktuuranalüüsi andmetest (M. Wilkins ja R. Franklin) ning võtsid kasutusele molekulaarse modelleerimise meetodi. Nad leidsid, et DNA sekundaarstruktuur on kaksikspiraalne (biheeliks), kus ahelad on omavahel seotud vesiniksidemetega nukleotiidide lämmastikaluste kaudu komplementaarse paardumise printsiibil (A-T ja G-C). Geneetiline informatsioon saab olla kodeeritud vaid ahelate nukleotiidijärjestuses ja geenid on järelikult nukleotiidipaaride kindla järjestusega DNA-lõigud. Lämmastikaluste komplementaarse paardumise printsiip tegi kohe mõistetavaks nukleiinhapete matriitssünteesi olemuse
annaabi.ee 
