võõrkeelt kõnelevate inimeste integreerumist Eesti ühiskonda. Millised on aga Eesti välispoliitilised eesmärgid ja milliseid on võimalik üldse saavutada? Ning milliste riikidega tuleks teha seevastu koostööd? Eesti on olnud välispoliitiliselt üsnagi aktiivne läbi aegade. 1920.-1930. aastatel, olles äsja saanud iseseisvuse, hakkas Eesti aktiivselt koostööd tegema Soome, Läti, Leedu, Poola ja ka Skandinaavia riikidega, mis oli esmalt suunatud ühisele kaitsepoliitikale ja majandus- ning kaubanduskoostööle, kuid hiljem poliitilisele, kultuurilisele ning mitteriiklike organisatsioonide koostööle. Kõige esimeseks Eesti Vabariigi välispoliitiliseks saavutuseks võib vast lugeda 1921. aastal liitumist esimese rahvusvahelise organisatsiooniga Rahvasteliiduga. Tänapäevase Eesti välispoliitikal on viis peaeesmärki ning nende alla kuuluvad ka alameesmärgid.
GMESi arendatakse ülemaailmse riikidevahelise seiretegevust koordineeriva organisatsiooni GEO (Group on Earth Observations) tegevust arvesse võttes. GMES on Euroopa peamine panus GEO tegevusse ning üks alamsüsteemidest GEO poolt koordineeritava globaalse seirevõrgustiku GEOSS (Global Earth Observation System of Systems) 10 aasta rakenduskavas. GMES annab olulise panuse Euroopa tsiviiljulgeoleku vajaduste rahuldamisse. Peale selle pakub ta lisavõimalusi Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikale (ESDP). Tuleks püüelda igasuguse võimaliku tsiviil- ja militaarkoostöö sünergia poole, et tagada parem ressursside kasutus, täiendades igati ELi satelliidikeskust, mis juba selles valdkonnas tegutseb. GMES pakub olulist abi keskkonnaseirele ja keskkonnaseisundi hindamisele ning aitab kaasa komisjoni ja liikmesriikide arendatava ühise keskkonnateabe süsteemi rakendamisele. GMES parandab keskkonnateabe kvaliteeti ning teeb selle
püsivat välispoliitilist orientatsiooni ehk pidevat panustamist koostööle ühe konkreetse suurriigiga. Peale selle oli Eesti Vabariigi välispoliitika väikeriigile iseloomulikult geograafiliselt piiratud, samal ajal kui suurriigid tegutsevad globaalselt ja kaugemale ulatuvaid eesmärke silmas pidades. Eesti panustas kahe sõja vahel regionaalsele koostööle Soome, Läti, Leedu, Poola ja ka Skandinaavia riikidega. Selline koostöö oli 1920. aastatel suunatud eeskätt ühisele kaitsepoliitikale ja majandus- ning kaubanduskoostööle, 1930. aastatel langes rõhuasetus poliitilisele, kultuurilisele ning mitteriiklike organisatsioonide koostööle. Siiski märkimisväärseid tulemusi Eesti regionaalses koostöös ei saavutanud. Samuti tähtsustati Eesti Vabariigi välispoliitikas seaduslikkust ja moraalseid aspekte, rõhutades rahvusvahelise õiguse erilist rolli, nagu on omane väikeriikide välispoliitikale laiemalt. Eesti poliitikud toetasid näiteks 1920
isikuvabadust, poliitilist pluralismi (poliitiliste põhimõtete üheaegset eluõigust), hariduse ja sotsiaalhoolekande diferentseeritust vastavalt sotsiaalsete klasside vajadustele ning ühiskonna majanduselu korraldamist turumajanduse põhimõtetel. Praktilises poliitilises tegevuses peab konservatism oluliseks riigi tugevdamist sisemiste ja väliste ohutegurite vastu ning pöördub seetõttu suurt tähelepanu välis- ja kaitsepoliitikale ning sisemise julgeoleku ja õiguskorra tugevdamisele. Neokonservatism Pärast II maailmasõda oli konservatiivne ideoloogia teatud sündmuste mõjul sunnitud end otsima uutes tingimustes. Moodne oli demokraatlik ja liberaalne poliitiline filosoofia. 60-70.aastatel maailmaarengule kaasnesid galopeeriv inflatsioon, sotsiaalsete pingete kasv, sõjad, naftakriisid kõik see sundis otsima väljapääsu. 1980.aastate alguseks tulid võimule konservatiivid M.Thatcher, R.Reagan.
see piirab üksikisiku vaba tahet ja loovust. Konservatiivne ideoloogia rõhutab isikuvabadust, poliitilist pluralismi, hariduse ja sotsiaalhoolekande diferentseeritust vastavalt sotsiaalsete klasside vajadustele ning ühis- konna majanduselu korraldamist turumajanduslikel põhimõtetel. Praktilises poliitilises tege- vuses peab konservatism oluliseks riigi tugevdamist sisemiste ja välimiste ohutegurite vastu ning pöörab seetõttu suurt tähelepanu välis- ja kaitsepoliitikale ning sisemise julgeoleku ning õiguskorra tugevdamisele. Neokonservatiivse liikumise poliitilisteks liidriteks olid omaaeg- sed Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher ja USA president Ronald Reagan. Neokonservatiivid on valmis teatud piirini leppima mõttega heaoluriigist ja riikliku sekku- misega kodanike ellu, nii nagu seda põhjendab liberaalne ideoloogia. Ehkki nad peavad põhimõtteliselt vajalikuks vähendada riigi osa majanduses ja sotsiaalhooldussüsteemis,
annaabi.ee 
