Samuti soovis ta endale jätta Peipsi saared ja Setumaa. (EA VI: 45; Laamann 148-149) Läbirääkimised toimusid samaaegselt Narva all toimuvate lahingutega. Pärast enamlaste rünnakute luhtumist tõmbasid nad ka poliitiliselt oma ambitsioonikatest piirinõudmistest tagasi. Ka Eesti oli sunnitud järeleandmisi tegema. Lõplikult rahulepingus fikseeritud riigipiir oli Eestile siiski igati soodne. Narva jõgi ja Irboska kõrgustik moodustasid väga hea sõjalise kaitsejoone, kui oleks pidanud ida poolt ka edaspidi rünnakuid ootama. Tähtis oli ka rahvuslik aspekt: Eestiga liidetud Setumaad ja Narva linna nähti eestlaste igipõliste asualadena. Täpsemalt läks uus piir alates "Narva lahest rööbiti Narva jõega, sellest 7-12 km ida pool. Edasi läks see mööda Peipsi ja Pihkva järve ida poolt Piirissaart, Kolpina, Kolontsõ, Kamenka ja Semski saart kuni Vidovitsi külani Pihkva järve lõunakaldal (Poddubje külast lääne pool)
Sinimägedest Sinimägede lahing toimus Saksa armee armeegrupi "Narva" ja Punaarmee Leningradi rinde vägede vahel II maailmasõjas. Lahing sai alguse Saksa Armeegruppi "Narva" taandumisest Narva jõel asunud "Panther"-liinilt 25. juulil 1944 Tannenbergi liinile, mille kaitsepositsioonide osad olid Sinimägedes, ja kestis 19. septembrini 1944, mil Punaarmee 19. septembril hõivas kaitsjate poolt 18. septembril 1944 tühjaks jäetud (taanduti öösel) kaitsejoone. Tannenbergi kaitseliin jäeti maha, kuna Punaarmee läbimurre Riia alla ja Emajõel ohustas Tannenbergi liinil kaitsel olevate Saksa väeosi kotti jäämisega. 25. juulist 1944 alates oli kogu Nõukogude armee Leningradi rinde löögijõud suunatud kolmele Sinimäe kõrgendikule. Esimene rünnak toimus 26. juulil 1944 ning rünnakud kestsid kuni 12. augustini ööd ja päevad. Tegemist oli lahinguga, kus rünnak järgnes rünnakule, iga maalapp ja kaevikujupp käis korduvalt käest kätte
ümberpiiramiseks. Riias puhkes aga juba varakult paanika, ennatlikult põletati maha Riia eeslinnad ning evakueeriti kubermanguasutused: kubermanguvalitsus, prokuratuur ja kroonupalat viidi Pärnusse, maanõunike kolleegium ja ülemkonsistoorium Tartusse ning õuekohus Viljandisse. Sõjalise olukorra stabiliseerumisel algasid Riia garnisoni vasturünnakud. 1812. aasta suvel saadeti Riiale toeks 67 suurtükipaati. Venelased lõid Väina jõele üsna tugeva kaitsejoone, mis takistas Napoleoni vägedel edasi tungimast Peterburi peale. 5.7. Maakaitseväe loomise katsed Liivimaal 17.07.1812 17. juulil 1812 esitas Kuramaa kuberner Freiderich Wilhelm von Sivers Liivimaa maapäeval üleskutse üle 2000-mehelise maakaitseväe loomiseks. Tema ideed toetas ka Liivimaa kindralkuberner Essen. 1812. aasta sügiseks võeti Liivimaa maakaitseväkke 2076 meest, kuid selgus, et aadel oli väkke saatnud kõlbmatuid ja halvasti relvastatud mehi ning viletsaid hobuseid
peetavatesse lahingutesse, vaid tungima sügavale vastase tagalasse. Poolakad polnud oma armeed jõudnud täielikult mobiliseerida. 8.sept jõudsid saksa eelväed Varssavini. Plaanid polnud siiski 100% täitunud, osa saksa sõjaväelisest juhtkonnast oli lootnud, et Varssavini jõudmine tähendab sõja lõppu, nii siiski ei läinud. Märkimisväärne osa Poola armeest jõudis tõmbuda Visla taha ja luua uue kaitsejoone, sakslased pidid ümber mõtlema ja koostama uue suure ümberhaaramise plaani, järgmine piiramisrõngas pidi sulguma Poola idaosas Brest-Litovski kindluslinna prk-s, sinna jõutigi 17.sept-ks, ikkagi polnud Poola lõplikult löödud. Poolakad oleks võinud teor luua veel ühe kaitsejoone Bugi jõe idakaldal. Kui saksa tankid jõudsid Bugi jõeni, alustas NL Ida-Poola okupeerimist. Ettevalmistused selleks olid alanud ilmselt vahetult pärast MRP alla kirjutamist
Saksa väejuhatus oli Baltikumis tegutsevate vägede arvu sept-ks oluliselt vähendanud. Operatsiooni alguses tekkis kriitiline olukord Riia lähedal, Riiast lääne pool Kuramaa põhjarannikul Tugumsi linna lähistel, kuhu Punaarmee tankikiilud mereni jõudsid, lõigates ära Saksa väeosad, olukord õnnestus vasturünnakutega taastada, tekkis uuesti ühendus, aga sakslastel sai mõõt täis, otsustasid Eesti ja Põhja-Läti lahinguteta maha jätta, luues uue kaitsejoone Väina jõele. Sept lõpus läks Eesti mandriosa ja Põhja-Läti Punaarmee kontrolli alla ilma suuremate lahinguteta. Väina jõel suutsid sakslased rinde mõneks ajaks pidama saada, okt-s jätkus Punaarmee surve, 13.okt saadi Riia, okt lõpuks suurem osa Lätist ja praktiliselt kogu Leedu. Viimased vastupanukolded endistes Balti riikides Eesti alal Sõrve poolsaar, lahingud kuni 24.nov, Klaipeda Leedu aladel, lahingud kuni 1945 jaanuarini
annaabi.ee 
