Soolati sisse Pekki lisati paljudele toitudele Vinnutamine Pühadeks või pidudeks liha küpsetati Verikäkid Verileib Verivorst Piim ja piimasaadused Valdavalt oli toidu kõrval hapupiim Hapuks läinud piimalt riisuti koor võikirnusse ja löödi võiks Võid säilitati soolatult Petipiim Hapu ehk kirnurokka Kohupiim Kohupiimakattega korbid Sõir Argi ja peojoogid Hapuroka Kali ja taar Mahlakali (kasemahlast) Kadakamarjajook või tee Meejook (meeõlu) Õlu Ohvriõlu (nim kahjaks) Soeõlu ehk peergas (pulmadeks) Soojendatud õllevirre (pulmadeks) Viin ,,Kui ei ole surmatõbi siis saab ikka viinast abi" Toitluse uuenemine Linlikum, rahvusvahelisest toidukultuurist mõjustatud laad hakkas levima Hakati ehitama pliite Kartuli tähtsus Aed ja köögiviljade levik Paistekakkude asemel pannkoogid Puhas rukkileib sai igapäevaseks toiduks Suurenes liha tarbimine Jaheliha asemel sült (konditükkideta) Saunas suitsutati suitsusinki Heeringas
Söödi ka sea- või lambaliha. Põhja-Eestis valmistati veel toiduks seapea. Sellegi tava poolest kuulub mardipäev vanade oluliste tähtpäevade hulka, nagu vastlad, jõulud või tõnisepäev. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast. Kardipäev - Tangupuder, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale. Jõulutoidud Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varsemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi
viib villa ära".17. sajandil on kadripäeval lambalaudas ohvritoiduna söödud kanaliha ja laudas hüpeldes jäljendatud loomi. Tartumaine määgimas käimise komme võiks olla selle hiline edasiarendus. Toidud Tangupuder, mida viidi ka naabritele. Kiisel, lambaliha tangupudruga, soolaga keedetud herned ja oad, kama või kamapallid. Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale. Kahi Peamiselt spetsiaalne ohvriõlu, mida valmistati ja ohverdati erilistel kalendripühadel, nagu jaanipäeval (jaanikahi), mardi- ja kadripäeval (pakuti sanditajatele, nimetuseks mardikahi, kadrikahi), jõulude ajal; lapse sünni puhul, pulmades (õllest ja meest valmistaud magekahi). Kahi kuulus ka näiteks karjase
vahel otsis inimene juba varasel ennemuistsel ajal ohvrist abi. Ohverdamine on niisama vana kui usk. Ohverdades avaldab ta oma nõrkust ja jõuetust kõrgema väe ees. Ohverdamise komme kõigi maailma rahvaste seas tunnistab, et see komme inimese südame sügavast tarvidusest välja on kasvanud. Muistsed eestlased ohverdasid juba ammu enne ristiusu tootjate ilmumist. Oma ohvreid nimetasid nad harva ohvriteks, enamasti kutsusid nad neid andideks, aga võimalik ka, et kahjaks. Joogiohver vähemalt kandis vanade eestlaste suus tavaliselt kahja nime. Ohvril on mitmesugune tähendus. Ohver tahab kas kõrgemat olevust inimesele armuliseks, heldeks meelitada või kõrgemale olevusele armastust ja tänu avaldada, aga ka kõrgema olevuse viha lepitada ja ähvardavat hädaohtu eemale saata. Suurema jagu ohvreid püüab kõrgemalt olevuselt armu ja abi; niisuguseid nimetame palveohvriteks. Oma olemuse poolest on ohvrid verised ja mitteverised. Veristeks ohvriteks loetakse
jämedaks jahuks. 19. sajandil hakati õllehautist ahjus valmis küpsetama. Saartel ja Läänemaal joodi ka värsket, vaevalt käärima hakanud õlut ning viidi seda naabritelegi maitsta. Õllel oli vanasti külaühiskonnaelus tähtis koht. Õlut joodi nt koormiste tasumise päeval, pulmades, varrudel, harvem matustel, aga kindlasti jõuludeks. [] Tingimata kuulus õlu esivanemate hingede, viljakuse- , kodu- ja veehaldjatele toodud ohvriandide hulka. Lõuna-Eestis nimetati ohvriõlut kahjaks. Loomade edendamise heaks joodi karjakahja, põlluviljakuse soodustamiseks rukki- ehk rüäkahja. Kahja joomisel kallati haldjatele mõeldud osa maha. Setud tõid õlut ohvriks viljakushaldjale Pekole, vändralased Tõnnile, saarlased veevaimudele ja maaemale, pruudid pulmas uue kodu õues ja hoonetes koduhaldjatele jne. [] Õllest valmistati vanal ajal erilist pulmatoitu soeõlut ehk peergast. See oli soojendatud
kasutatud ka rukkilinnaseid. Sügisel tehti valmis aasta jagu linnaseid. 19.sajandi jooksul hakati maa mandriosas õllehautist ahjus valmis küpsetama. See linnasetainas laotati üle kogu ahjupõranda laiali ja küpsetati õlleleivad. Küpsetatud linnased laotati kurnatõrre põhja ja valati kuuma veega üle, maitseks lisati humalaid. Jahtunud virdele lisati pärmi ja lasti õllel tõrres kuni ööpäev käärida, misjärel see vaati villiti. Lõuna-Eestis nimetati ohvriõlut kahjaks. Õllest valmistati vanemal ajal ka erilist pulmatoitu soeõlut ehk peergast. See oli soojendatud õlle ja leiva pudi, mille lahjendamiseks lisati piima või vett, magustamiseks mett. Lõuna-Eesti pulmades joodi magekahja- soojendatud õllevirret, millele lisati mett ja sõiratükikesi. 17.saj arenes mõisates kiiresti viinapõletamine ja viin tuli müügile kõrtsides. Sellest sai alguse alkoholism. Viin sai samuti oluliseks peojoogiks
annaabi.ee 
