Kõigepealt Itaalia ning hiljem seejärel ka enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid. Aga millest tuleneb roomlaste suur edu vallutustel ? Roomlaste edu teiste rahvastega võideldes on seletatav nende vapra ja hästikorraldatud sõjaväega. Rooma sõjavägi koosnes kodanikest, sest iga Rooma kodanik oli sunnitud teenima sõjaväes kuni 46. eluaastani, kuid Rooma armee peamise osa moodustasid siiski raskelt- relvastatud jalavägi . Jalaväelased olid relvastatud lühikeste kaheteraliste mõõkadega ja pikkade viskeodadega. Algul püüti vaenlast tabada odaga, millele järgnes võitlus mõõgaga. Kaitseabinõudeks olid kilp, kiiver ja raudrüü, mille ülesandeks oli rinna kaitsmine. Kuid piiramise korral tarvitasid roomlased mitmesuguseid sõjamasinaid. Sõjavägi jagunes leegionidesse. Igas leegionis oli 3000 jala- ja 300 ratsameest. Nii ühtedel kui teistel oli oma kindel ülesanne. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele
kõik inimesed kuulusid ühte või teise seisusesse. Senaatoriseisuse moodustasid Rooma riigi ülikud, Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad, lihtrahva seisusesse kuulusid käsitöölised ja põlluharijad. Roomas oli ka orjanduslik ühiskond, neid kasutati peaaegu kõigis eluvaldkondades. 7. Rooma armee- Rooma armee peamise osa moodustas raskelt- relvastatud jalavägi, mis värvati peamiselt talupoegade seast. Jalaväelased olid relvastatud lühikeste kaheteraliste mõõkadega ja pika viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp. Rooma sõjaväe peamiseks väeüksuseks oli ~5000 mehest koosnev leegion. Leegionid muutsid roomlaste taktika paindlikuks. Roomlastel oli võimas sõjalaevastik. Olid parimad kindluste piirajad. 8. Rooma õigus- Rooma riik toimis seaduslikul alusel. Kõik Rooma kodanikud olid seaduse kaitse all. Neid ei tohtinud ilma kohtuta süüdi mõista ega
Laialdaselt olid levinud kolmnurkse laba, laia kaarja ja üsna õhukese tera ning nõrgalt kaarduvate külgedega lõuata kirved. On arvatud, et neid kasutati tahumistöödel, kuid haudadest leitud kirvestel puuduvad jäljed suurest kulumisest. Üsna palju leitud väikeseid lõuaga kirveid, mida võidi kasutada nii löögi- kui ka viskerelvana. Tähtsaim relv oli siiski mõõk, kõige hinnalisem ja suursugusem relv üldse. Mõõk ilmus relvastusse juba pronksiajal. 12.-13. sajandi kaheteraliste mõõkade teramikud olid umbes 1m pikkused ja 5-6cm laiused. Eriti hinnalisi teramikke valmistati Kesk-Euroopas Reini-äärsetes töökodades. Neid valmistati damaskitud terasest ja teramikele süvendati meistri või tehase nimi. Muinasajal Eestis selliseid relvi ei tehtud, küll aga valmistasid Eesti meistrid mõõkadele kaitseraudu ja pidemenuppe. Pidemeosi kaunistati hõbedaga, mõnikord isegi kullaga. Sellised
> Vaesemad sõid enamast leiba ja jahust valmistatud putru, sekka aeg ajalt ka kala, juur – ja puuvilju. > Jõukamad sõid 3 korda päevas. Nende toidulaual oli ka liha. Hommikueine oli kergem, lõunaks söödi eelmise õhtu jääke ja õhtusöök oli rikkalik. Koostes eelroast, praest ja magustoidust. Kõrvale joodi lahjendatud veini Armee Rooma armee peamise osa moodustas raskelt- relvastatud jalavägi, mis värvati peamiselt talupoegade seast. Jalaväelased olid relvastatud lühikeste kaheteraliste mõõkadega ja pika viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp. Sõjavägi koosnes mitmest leegionust (rügemendist). Igas leegionis oli peale raskelt- relvastatud jalaväelaste veel teatud arv kergelt- relvastatud jalaväelasi ja ratsanikke. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad ja karastatumad sõdurid. Lahingut
ka viskerelvana. Needki relvad ei rahuldanud inimest, ta täiendas neid alati. Osad hakkasaid ka hiljem kasutama sellist tehnikat, et lihvisid oma kirve liiva ja vee abil siledaks ja õige vahedaks. Et vars püsiks paremini otsas, hõõruti kirve sisse auk. Seda tehti loomakondi, liiva ja vee abil. Tähtsaim relv oli siiski mõõk, kõige hinnalisem ja suursugusem relv üldse. Mõõk ilmus relvastusse pronksiajal. 12.-13. sajandi kaheteraliste mõõkade teramikud olid umbes 1m pikkused ja 5-6cm laiused. Eriti hinnalisi teramikke valmistati Kesk-Euroopas Reini- äärsetes töökodades. Neid valmistati damaskitud terasest ja teramikele süvendati meistri või tehase nimi. Pidemeosi kaunistati hõbedaga, mõnikord isegi kullaga. Sellised relvad olid väga kallid ja igaüks neist oli eraldi kunstiteos, mille oli valmistanud meister kogu oma oskusega. 12. sajandi jooksul lihtsustus mõõgateramike valmistamine kui ka
Mõõga osad: nupp (käepideme otsas nupp, esiteks selleks, et käest ära ei tuleks, teisalt teine oluline funktsioon, nimelt ta tasakaalustab mõõka käes. On mugavam mõõgaga vehelda kui tagaosas on samuti mingi raskus. – käepide (tema sees roots) – kaitseraud (ühelt poolt aitab mugavamalt mõõka käes hoida, teisalt selleks, et vastase relv mööda teramikku libisedes kätte ei saaks lõigata) – teramik e terik – tera (lõikeosa) – „veresoon“ (kaheteraliste mõõkade keskmes on soon, see on tehtud mõõga teramiku kergendamiseks ning teisalt ka selleks, et mõõk oleks painduvam ning oleks mugavam võidelda). Enamikul veresoonega mõõkadel on ka spetsiifiline teramiku valmistatud viis ning need on sageli olnud damastseeritud. Ka Eestist on leitud pronksiaja mõõkasid. Näiteks Tehumardi peitleid sisaldas endas kahe lühimõõga katkeid ning odaosakatkeid. Sisaldasid endas võõrmaterjale Lõuna-Skandinaaviast
annaabi.ee 
