Pimpinella anisum Botaaniline iseloomustus • Sarikaliste sugukond. • Üheaastane rohttaim. • Kõrgus 20...50 cm. • Kodumaaks peetakse Egiptust ja Lähis-Ida, kus kasvab looduslikult. Botaaniline iseloomustus • Vars ruljas, sooniline, harunev. • Alumised lehed neerjad, keskmised sulgjad, ülemised sügavalt lõhestunud. • Õied liitsarikates, valged. Õitseb juunis- juulis. • Viljad on munaja kujuga, kaheseemnelised ja valmivad augustis. Ajaloost • Kultuurtaimena kasvatatakse iidsetest aegadest. • Metsikul kujul teda enam ei esine. Kasvatamine • Kerge, lubja- ning toitaineterikas pinnas. • Päikesepaisteline kasvukoht. • Külvatakse kevadel otsekülvina, taimede vahe 10...15 cm. • Seeme idaneb vähemalt 3...4 nädalat. • Reavahe 25...30 cm. • Tärkamisest kuni seemnete valmimiseni kulub u 135 päeva. Kasvatamine
Kasvukuju helepruunid, seest õõnsad, ilma säsita Võrsed pungad võrsest eemalehoiduvad, helepruunid, ripsmelised Pungad vastakud lühirootsulised lihtlehed. Munajad või ümmargused, terve servaga, noortel kasvudel hõlmised, 3-5 cm Lehed pikad, pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised, karvased õied kellukjad, roosakad, 1-5 kaupa võrsete tippudes lehtede kaenlas Õied viljad on kaheseemnelised marjataolised luuviljad, kerajad, valged, umbes 1 cm läbimõõdus. Valmivad oktoobris- Viljad novembris, püsivad põõsal poole talveni juunist septembrini Õitsemisaeg Kasvukoht: varjutaluv valgus vähenõudlik niiskus vähenõudlik muld Üksikpõõsana, rühmiti, hekina Kasutamine ´Arvid´ Sordid dekoratiivsed sügistalvel ilusate valgete marjade tõttu
Euroopasse toodi 1806. aastal. Meil kasvatavate ilupõõsaste seas pole vist teist nii ilusa puhta rohelise lehestikuga liiki. Lumimarja väikesed lehed on varieeruva kujuga: õitsevatel okstel on ovaalsed terveservalised ja tugevatel pikkvõrsetel ebakorrapäraselt hõlmised. Õitseb juunist septembrini. Väikesed roosad kellukjad õied asuvad tipmistes ja külgmistes peajates õisikutes. Sügisel valmivad valged kerajad marjataolised kaheseemnelised viljad, mis püsivad kaua põõsal isegi pärast lehtede langemist. Viljad on veidi mürgised. Karmimatel talvedel võib esineda külmakahjustusi, kuid taastub hästi (Hiie 2008). Lumimari on oma väikeste lehtede, peenikeste okste ja tiheduse tõttu hea hekipõõsas korrapäraseks hekiks, kuid tema puuduseks on järjest eemaldamist nõudvad juurevõsud (Sarapuu 2000). 29.2. Istutamine Eelistab lubjarikast pinnast (Hiie 2008), kuid kasvab ka kehval mullal (Sarapuu 2000). Talub varju
4.19. Symphoricarpos albus Harilik lumimari 4.19.1. Kirjeldus Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) kasvab 1-2 meetri kõrguseks ning on levinud haljastuses kuna talub hästi saastust. Lehed on lühirootsulised lihtlehed. Munajad või ümmargused, terve servaga, noortel kasvudel hõlmised, 3-5 cm pikad, pealt tumerohelised, alt hallikasrohelised, karvased. Õitsemisaeg on lumimarjal juunist septembrini. Õied on kellukjad, roosakad ja 1-5 kaupa võrsete tippudes lehtede kaenlas. Viljad on kaheseemnelised marjataolised luuviljad, kerajad, valged ja mürgised. Viljad valmivad oktoobris-novembris ja püsivad põõsal poole talveni. Lumimari talub mõningast varju, on külmakindel ja praktiliselt haigustevaba (Hariduskeskus). Joonis 19. Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) (http://www.jarvselja.ee/istikpic.php?pid=426) 4.19.2. Hooldus Kuna lumimari annab palju juurevõsusid, tuleb neid regulaarselt välja lõigata, muidu võib põõsas metsistuda (Calmia istikuäri OÜ)
pärineb Põhja-Ameerikast. Euroopasse toodi 1806. aastal. Meil kasvatavate ilupõõsaste seas pole vist teist nii ilusa puhta rohelise lehestikuga liiki. Lumimarja väikesed lehed on varieeruva kujuga: õitsevatel okstel on ovaalsed terveservalised ja tugevatel pikkvõrsetel ebakorrapäraselt hõlmised. Õitseb juunist septembrini. Väikesed roosad kellukjad õied asuvad tipmistes ja külgmistes peajates õisikutes. Sügisel valmivad valged kerajad marjataolised kaheseemnelised viljad, mis püsivad kaua põõsal isegi pärast lehtede langemist. Viljad on veidi mürgised. Karmimatel talvedel võib esineda külmakahjustusi, kuid taastub hästi. Lumimari on oma väikeste lehtede, peenikeste okste ja tiheduse tõttu hea hekipõõsas korrapäraseks hekiks, kuid tema puuduseks on järjest eemaldamist nõudvad juurevõsud. Istutamine Eelistab lubjarikast pinnast, kuid kasvab ka kehval mullal. Talub varju ja õhusaastet. Istutatakse iga 30...40 cm tagant
annaabi.ee 
