kükloobid olid tema halamise peale kohale jooksnud. Nad küsisid: ,,Miks sa nii kõvasti karjud, Polyphemos? Mis sul viga on?" ,,Eikeegi tahab mind ära tappa!" halas kükloop. Selle jutu peale raputasid teised kükloobid pead ja hakkasid ära minema:,,Kui keegi sulle häda ei tee, siis oled sa lihtsalt purjus ja sonid, Polyphemos! Palu Poseidonit, oma isa, et ta sind aitaks!" Ja nad läksidki ära. Meeleheites Polyphemos kutsus neid kaua, kaeveldes, et Eikeegi on ta pimedaks teinud, ja hirmunud kitsed ja lambad määgisid nii et koobas kõmas üleni metsikutest häälitsustest. Lõpuks sai see kohutav öö otsa. Koidikul asus Polyphemos väljapääsu juurde, mille eest ta rahnu oli ära lükanud, ja jäi sinna passima, mõlema käe sõrmed takistamas, et koos kitsede ja lammastega ei lipsaks välja ka meie. Mida teha? Kuidas välja pääseda? Siis tuli mul hea mõte
luule- ja muusika- ning prohvetliku kuulutamise jumala Apolloni auks. Kogu Kreekast tuldi Apollonilt tulevikku teada saama. Antiikajal oli Delfis maa sees lõhe. Preestritar, keda nimetati püütiaks, istus kolmjalal selle lõhe kohal. Pärast Kastaalia allikas suplemist, enda pärgamist loorberilehtedega ja püha loorberi lehtede söömist istus ta kolmjalale, hingas sisse uimastavaid aure ning läks transsi. Tema nägu muutis värvi, ja ta häälitses oiates ja kaeveldes. Tema silmad sätendasid ning suu vahutas, ja selles seisundis tõi ta kuuldavale mõned seosetud häälikud. Preestrid kirjutasid tema imelikud häälitsused hoolikalt üles ning panid need värsivormi. Värsid anti Apolloni ilmutusena neile, kes olid tulnud oraaklilt nõu küsima. Värsid sõnastati nii, et neil oleks mitu tähendust. Sageli vaieldi oraakli õige tõlgenduse üle, kuid kui toodi uusi ande, võidi oraaklilt saada täiendav kuulutus
muusika- ning prohvetliku kuulutamise jumala Apolloni auks. Kogu Kreekast tuldi Apollonilt tulevikku teada saama. Antiikajal oli Delfis maa sees lõhe. Preestritar, keda nimetati püütiaks, istus kolmjalal selle lõhe kohal. Pärast Kastaalia allikas suplemist, enda pärgamist loorberilehtedega ja püha loorberi lehtede söömist istus ta kolmjalale, hingas sisse uimastavaid aure ning läks transsi. Tema nägu muutis värvi, ja ta häälitses oiates ja kaeveldes. Tema silmad sätendasid ning suu vahutas, ja selles seisundis tõi ta kuuldavale mõned seosetud häälikud. Preestrid kirjutasid tema imelikud häälitsused hoolikalt üles ning panid need värsivormi. Värsid anti Apolloni ilmutusena neile, kes olid tulnud oraaklilt nõu küsima. Värsid sõnastati nii, et neil oleks mitu tähendust. Sageli vaieldi oraakli õige tõlgenduse üle, kuid kui toodi uusi ande, võidi oraaklilt saada täiendav kuulutus
hauakivi. Mõnikord juhtus, et surnukehi tuli transportida mööda vett. Siis koosnes matuserongkäik eredavärvilistest paatidest. Tavapärane oli lihtsalt muumiad Niilust mööda Abydosesse viia, seal nendega Osirisele ohvritoomises osaleda ning need siis kodukohta matta. Matuserongkäik algas iga kord Niiluse läänekaldalt, kus muumiasark asetati lamedale laevale, mille keskosas oli baldahhiin ja mis oli rikkalikult lilledega ehitud. Kummalgi pool sarka istusid karjudes ja kaeveldes surnu paljastatud rindadega lesk ja tütred, samal ajal kui õlgadele laotatud leopardinahaga surnupreester muumiat viirukisuitsuga ümbritses. Laeva ees, millel asus muumia, sõitis väiksemal laeval üks surnu meessoost sugulastest, kes valjusti hüüdis tüürimehele: "Pööra läände, õiglaste maa pole. Naised laeval nutavad väga. Rahus lääne poole. Tule rahus, sa ülistatu. Kui päev on saanud igavikuks, näeme sind taas. Vaata, sa lähed sellele maale, mis inimesed segab".
püstitada hauakivi. Mõnikord juhtus, et surnukehi tuli transportida mööda vett. Siis koosnes matuserongkäik eredavärvilistest paatidest. Tavapärane oli lihtsalt muumiad Niilust mööda Abydosesse tuua, seal nendega Osirisele ohvritoomises osaleda ning need siis kodukohta matta. Matuserongkäik algas iga kord Niiluse läänekaldalt, kus muumiasark asetati lamedale laevale, mille keskosas oli baldahhiin ja mis oli rikkalikult lilledega ehitud. Kummalgi pool sarka istusid karjudes ja kaeveldes surnu paljastatud rindadega lesk ja tütred, samal ajal kui õlgadele laotatud leopardinahaga surnupreester muumiat viirukisuitsuga ümbritses. Laeva ees, millel asus muumia, sõitis väiksemal laeval üks surnu meessoost sugulastest, kes valjusti hüüdis tüürimehele: "Pööra läände, õiglaste maa pole. Naised laeval nutavad väga. Rahus lääne poole. Tule rahus, sa ülistatu. Kui päev on saanud igavikuks, näeme sind taas. Vaata, sa lähed sellele maale, mis inimesed segab".
Ta vaatas rahutult tagasi mõlemale väänlevale teele, mida mööda saatus nende kahe elu oli juhtinud kuni ristteeni, kus ta nad halastamata teineteise vastu oli tõuganud ja purustanud. Ta mõtles veel igaveste tõotuste mõttetusele, kainuse, teaduse, usu, vooruse tühisusele ja jumala kasutusele. Ta süvenes südamerõõmuga neisse pahadesse mõtetesse, ja mida sügavamale ta sukeldus, seda enam tundis ta eneses saatana irvitust. Nõndaviisi oma hinges kaeveldes nägi ta, kui palju ruumi loodus selles kirgedele on jätnud, ning ta naeris veel kibedamini. Oma südame põhjast raputas ta üles kogu oma viha, kogu oma tigeduse, ja haiget uuriva arsti külma pilguga nägi ta, et see viha ja tigedus polnud muud kui moondunud armastus, ning kuidas armastus, see inimlike vooruste allikas, on muutunud preestri südames mingiks jõleduseks ja kuidas tema temperamendiga inimene preestrina moondub saatanaks. Ta pahvatas võikalt naerma ja muutus äkki kahvatuks
annaabi.ee 
