koleduse nägemine teeb oma töö. 11. september 2001. aasta, kuupäev, mis on ilmselt üks meeldejäävaim maailmasõdade kõrval. Päev, millest U.S.A ning maailm pole siiani toibunud. Al-Quaeda terrorirünnak kaksiktornidele põhjustas mitmekümnete tuhandete inimeste surmasid, kadunuksjäämisi ning vigastusi rekordkiirusel. See oli aeg, kui kogu maailma tundis kaasa ohvrite omaksetele, sest taas meenusid enda kadunukesed, kes hukkusid alusetult, valel ajal vales kohas olemise tõttu. Kaotades kedagi armast, hakkad rohkem hindama neid, kes on veel su ümber. Rõõmu paneb tundma ka väikseim pisiasi, mis alles hiljuti tundus veel üsna tähsusetu. Sõja jaoks on inimene justkui tabula rasa,, kes on ülimalt vastuvõtlik kõigele, mis teda puudutab, vormides teda sündmuste järgi ükskõikselt ning mitte arvestades eelnevaga. Uskudes, et nii ongi õige
heast järjest. Omanikule tundub, et järelikult ei saa ta mingi kelm olla, aga tundub siiski veider, et ta surnud hingi tahab osta, nad ei ole ju midagi väärt. Mõisaomanik on nõus enda kulusid vähendama ja müüb talle oma surnud hinged ära., kuid arvab ikka, et see mees on küll puhta lollpea. Tegelikult on endine maksuametnik ja kolleegiuminõunik Pavel Ivanovits Tsitsikov on kõike muud kui lollpea. Ametlikult on kadunukesed ju veel elus ja kujutavad endast kapitali, mille pealt saab kena hüpoteegi. Tsitsikov on kaua elanud Venemaal ja tunneb siinseid ametiasutusi läbi ja lõhki. Ta teab, et kantseleides valitseb korruptsioon. Ostes talupoegi, paneb ta nende ostulepingute vahele rahatähe, mis pühib igasuguse kahtluse selle õigsuses. Keegi ei uuri, kas mahasahkerdatud talupojad üldse olemas on. Seda enam, et taotluse esitajal ehk Tsitsikovil on kõige kõrgemal pool sidemeid.
18 saj II poolel keelati kirikutesse matmine- ei tellitud enam massiliselt vappepitaafe Pärast 1920 aastat, kui Eestimaa, Saaremaa ja liivimaa rüütelkond laiali saadeti, võeti põliste baltisakslaste vappepitaafid enamasti kiriku seintelt maha Toomkirikusse neid siiski jäi Toomkiriku vappepitaafide kogu aastast 1686-1907 on ainulaadne kogu Euroopas 17-18 saj- logistika oli keeruline, matuseid peeti harva. Kõrgest soost kadunukesed ootasid mitu kuud vaguralt jääkambris. Rüütelkonna maapäeva peeti kolm korda aastas ja surnud maeti siis, kui maapäevale tuldi. Ent kui juba matuseks läks, siis tagasi ei hoitud. Säilinud vanu dokumente, mis ärasaatmise ilu ja rikkust edasi annavad. Isegi hobune toodi kirikusse, kus ta protsessiooni ajal kantsli all ootas. Pärast matust jäi hobune kirikule Stenbocki maja Stenbocki maja asub Rahukohtu 3. Selles majas asuvad 2000.a-st
- Hirvejalgpokaal vanim 18. saj - Papagoi 15. saj, vanim säilinud mustpeade ese, rubiinist silmad. rändauhind laskmisvõistlusele. Kanuti ja Suurgildil olid sarnased. Veel: rätsepatsunfti vanim tervituspokaal. Säilinud 2 Niguliste ristimisvaagnat. nt ,,Maarja kuulutus" Sauad Presenteerimisvaagnad peen töö Vigurpokaal ,,Hans keldris" Epitaafid Epitaaf mälestuspilt kindla isiku või isikutegrupi mälestuse jäädvustamiseks. Koosneb kolmest osast: keskosa: kadunukesed, religioosne stseen; Allosa: tekst kadunu kohta; Ülal: tekst Uuest või Vanast Testamendist. Polnud seotud hauakohaga ning võis tellida juba eluajal või aastaid pärast surma Kannatusaltari kohandamine epitaafiks: 4. kohandamine 1550ndad 5. 1650ndad 6. Pealdise maalis Berent Geistmann 1604 Pastor Johan Hobingi epitaaf 1558 (põhjas peasissepääsu lähedal) Renessanslik kiri on väga oluline, ladina keeles Antonius von der Buschi epitaaf lõunaseinas
1998.-1999. aastatel korraldatud etnosotsioloogiline küsitlus Kagu-Eestis kinnitas, et surnule pannakse endiselt kaasa metallraha, mõnikord ka paberraha ja rahakott. Seda on nimetatud Võrumaa kombeks, aga ka vene kombeks (Torp-Kõivupuu 2003:131). Raha paneku tava selgitavad siinsed vene inimesed erinevalt: 1) et rahaõnn jääks perekonda; 2) surnule reisirahaks teispoolsusse; 3) et lahkunu ostaks endale välja koha kalmistul ja varem surnud kadunukesed ei 13 Lang, Merike. Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. - Mäetagused, 1984, nr 25, lk 87 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008. 14 Lang, Merike. Matusekommetest Kirde-Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi algul. - Mäetagused, 1984, nr 25, lk 87 [E- folklooriajakiri] http://www.folklore.ee/Tagused/nr25/index.html , viimati vaadatud 30.05.2008.
(Aatomi arenemine, vikerkaare keha/hinge avastamine). 32 Selles piirkonnas on väga kõrge äikese aktiivsuse kontsentratsioon, maaalused veeteed ja koobastesüsteemid, atmosfääriliste ioonide väljad jne. ¾ Kelle planeet see on? Need spetsiifilised tulnukad peavad end pärismaalasteks (Native Terrans). Nad on iidne rass, humanoidi ja reptiliani liikide kadunukesed, kes tegid ristsugu primitiivsemate Uni-Terrestriali (samamaiste) ellujääjatega. Nad on mitteusaldusväärsed omakasupüüdlikud agendid teisest maavälisest kultuurist, "The Draco's", kes naasevad Maale, mis oli nende iidne eelpost enne originaalsete Uni-Terrestrialide tulemist. Nad püüavad Maad kasutada lavastuse piirkonnana, mis ei ole üldse lihtne, sest kõik ülejäänud 170 erinevat tulnukate liiki tahavad oma osa Metagene saladustest. Need tulnukate kultuurid on omavahel
annaabi.ee 
