poisid.Kadrid olid riietatud heledatesse naisterõivastesse ning vastupidiselt mardisantidele olid nad kenad ja puhtad.Kadrid ehtisid end pitside ja satsidega.Kübara asemel kõlbas ka õlgedest tehtud peakate,mis kaunistati paelte ja lilledega.Jalas kandsid kadrid valgeid sukki ja käes valgeid kindaid.Ainult nägu peideti,,et naabrid ära ei tunneks.Pähe võis panna maski või padjapüüri,millele joonistati silmad,suu ,nina ja lõigati augud sisse.Kadrid käisid ringi perena,juhtijaks kadriema. Kadriemal oli käes vitsakimp või kepp.Vitsakimbuga löödi igale pereliikmele kergelt 2- 3sopsu,sõnades"tervist,tervist" või 2terveks,terveks". Kadridel oli kaasas ka kadrititt (nukkvõi lihtsalt puuhalg) kellele nõuti kindaid,sokke ja hambaraha.Kadriisal oli kaasas"kadrihani"(õlgedest tehtud hanekuju),kelle ülesandeks oli kontrollida laste lugemisoskust või muidu neid kimbutada. Mõnikord kandsid kadrid kaasas ka vokki ja ketramine oli kadride etenduse tähtsaks osaks.
Enamasti oli kogu kadride riietus (sukad, kleidi, sallid, kübarad, kindad) valget värvi, ilustatud 20. sajandil rohkete lintide, lehvide, litrite, helmeste jms. Linnades maskeeruti 20. sajandi lõpul igasuguste poe või omavalmistatud maskide abil tänapäevasteks peletisteks, igasugusteks loomadeks, kuraditeks, nõidadeks või hoopis peeneteks daamideks. Kadripere Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle tarvis kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt", eriline kaltsudest vms. valmistatud nukk, kes külas pissis (viljakusega seotud tava) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast. Kadriperega võis liituda loomamaskides tegelasi. Kadrihaned ja muud loomad
Jahtimise 7. Jõuluõhtul tuli süüa : 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid 4 kuni 9 korda või panna lauale vastav arv kartuleid 5 kuni 11 korda või panna lauale vastav arv leiba 8. Mardipäeval enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid : Mardiisa ja mardiema Mardivanaisa ja mardivanaema Marditädi ja mardionu 9. Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli .... Kadriema Kadriisa Laste kadrivanem 10. Saartel söödi vastlapäeval .... korda : 7 8 9 10
tundmatuks. Kuid näo varjamine on muutunud teisejärgulisemaks, nii et sageli värvitakse põgusalt või üksnes meigitakse tugevamate värvidega. Peamine on ikkagi ilusaks maskeerimine. Tavaliselt on maskeeritute välimuses ka midagi ajastukohast näiteks 1980. aastatel multikate eeskujul ninaotsa punaseks värvimine. Kadripere Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt" - kaltsudest jm valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (viljakusega seotud tava, nuku sisse oli peidetud veega täidetud põis, pudel või veeprits) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast. Kadriperega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi
Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad -- varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas -- oma tänaval, tuttavate majades. Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt" - kaltsudest jm valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (viljakusega seotud tava, nuku sisse oli peidetud veega täidetud põis, pudel või veeprits) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast. Kadriperega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi. Sageli
Kadrid olid valgetesse naisterõivastesse riietatud tüdrukud. Valge hame pandi selga ja valged sukad jalga. Hiljem võeti lisaks ka aknakardinaid, laiaäärelisi kübaraid,volange jms. Näod oli kadrisantidel lõbusalt punapõskseks värvitud. Andide santimisel paluti enamasti kadrilastele kehakatteid. Kadrid nõudsid toiduainete asemel rohkem villu. Lahkudes tänati kingituste eest ja sooviti pererahvale ja talule õnnistust. Pärast kadrijooksu koguneti kadriema või-isa tallu järelpeole või peeti kadripulmi, kus lauldi, tantsiti, mängiti hilisööni, aga pidu võis kesta ka mitu päeva. Üheskoos söödi ka kogutud toidukraam ja jagati omavahel muud annid. Kadripäeva loeti juba talve alguseks. Sel päeval sai härmatise ja taevatähtede järgi tulevaks aastaks ilma ennustada.
Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine. Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt" - kaltsudest jm valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (viljakusega seotud tava, nuku sisse oli peidetud veega täidetud põis, pudel või veeprits) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast. Kadriperega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi
Sanditajate teekonda külas saatsid muudki laulud, pillimäng, hõiked, kellahelistamine ja lõbus lärmitsemine. Järgneva peo ("pulma") juurde kuulus tavaline muusika: tants, laul, pillimäng. Lauldi tavaliselt rühmana, sageli üheskoos ilma eeslauljata. Kogu tseremoonia kulges tavaliselt kindlas järjekorras üsna kiires tempos. Siiski olid olemas eestvedajad mardiisa või kadriema. Emaks võidi paluda vanemaid laulunaisi nende lauluoskuse pärast. Sanditamislauludes kasutatakse vanemaid tavandilaulude rühmaviise, kuid küllalt sageli ka erilisi mardi- ja kadriviise, mis kuuluvad regiviiside uuemasse kihistusse (vt p 7.2). Uuema viisi võtmine näitab hilisemat, tegelikult elavat traditsiooni, ajaga kaasa minekut. Mardikombestik tundub mitme tunnuse poolest (viisid, maagiline otstarve) vanem, võrreldes kadrikombestikuga.
annaabi.ee 
