samuti noor eesti näitleja, kes pani oma näitlejakarjäärile aluse 2010 aastal filmis „Klass“. Näidend oli ülesehituselt väga kaasakiskuv eelkõige seetõttu, et juba esimestel minutitel tõusid esile väga päevakajalised probleemid, mis puudutavad paljude noorte elusid. Konflikte tekitas terve etenduse vältel kahe noore äärmuslikkus ja nende oskamatus teineteist mõista, neid probleeme üritasidki nad lahendada. Näitlejad suutsid muuta õhkkonna väga pingeliseks ja panid kaasaelama nende muredele ja Minu arvates, oli etendus väga kiiduväärt, noore inimesena oli paljude probleemidega võimalik suhestuda, seetõttu oli huvitav vaadata, kuidas samades olukordades käitutakse ja näha seda kõike kõrvalt vaatajana. Etendus pani mõtlema sellele, et me keegi ei saa täielikult kontrollida, mis meiega elus juhtub või kellesse me armume ja ei tohiks olla eemaletõukav ühegi elus pakutud võimaluse suhtes.
alguses arugi, et tegemist on ühe ja sama inimesega. Ajakirjaniku rollis vastab ta ilmselt tolle aja meheideaalile, ta on alati elegantselt riides, suitsetab hooletult sigaretti ja mõjub naistemagnetina. Loomulikult on tema osatäitmised usutavad ja suurepärased. Louis de Funès komissar Pauli Juve osas mõjub väga koomilisena. Tema grimassid, žestid ja reaktsioonid kutsuvad vaatajais esile naerupahvakuid. Ta on vastandiks intelligentsele kurjategijale, kuid ometi paneb endale kaasaelama. Mylène Demongeot, kelle tegelaskuju Hélène Gurn on Fandori armastatu, kehastab filmis kaunist ja tarka naist, kes päästab filmi lõpus komissari ja ajakirjaniku. Tema osa sarnaneb Bondi tüdrukutele. Film sobib vaatamiseks kõigile. Filmile on ka tehtud mitu järge „Fantoom tegutseb jälle“(1965) ja „Fantoom Scotland Yardi vastu“ (1967)
teatriga võrdseks asutuseks, sest kino külastavad enamasti noored. Kino on noorte sest nõnda populaarne, sest neil ei ole teatri pileti jaoks piisavalt raha. Teatris on omad viisakus reeglid ning ka see mängib noortele olulist rolli. Teatris peab riietuma viisakalt, kuid kinos võib käia ka tavaliste igapäevariietega. Teaterietenduses tekitavad vaataja ,,võlumaailma” laval olevad näitlejad. Kino, aga haarab vaatajaid peategelase probleemidega. Kino suudab inimesi panna kaasaelama ja sisenema sellese maailma, mis ekraanil on ja tänu sellele ka inimeste mõtteid eemale juhtida enda igapäevastest probleemidest. Teater aga tekitab ainult üksikutes inimestes, kellele see etendus väga meeldib, sarnase effekti, mida nimetetakse teatriillusiooniks. See tekib siis, kui inimene tunneb tugevat tahtmist osaleda laval toimuvas ,,võlumaailmas”. Mina eelistan teatrile kino, sest kino mõjutab minu tundeid, see viib mind endaga kaasa. Kõik oleneb muidugi filmist
Lavastus oli väga sarnane Goethe teosele. I ja II vaatuses keskenduti enamasti Marguerite'i hingeelule. Pärast pausi, mille vältel osatäitjad andsid intervjuud, tuli III vaatus, mis meeldis minule isiklikult kõige rohkem, sest suudeti erineda traditsioonilisest ooperist ning osatäitjad jooksid laval ringi, lisaks avaldus ka osatäitjate näitelmisoskused. Kõige enam meeldisid mulle Mefistofeles ja Siébel, kelle miimikad olid nii efektiivsed ning panid mind kaasaelama. Pärast kolmandat vaatust toimus jälle vaheaeg, mil osatäitjad andsid intervjuusid. Algasid IV ja V vaatus, mis muutus minu jaoks veidi sürrealistlikuks. Ma ei väida, et sürrealism on halb, kuid eelnenud vapustava vaatusega võrreldes oli see liiga kiire üleminek. Sürrealistlik just sellepärast, et Marguerite sai Faustiga lapse ning tapab oma lapse ära, keda ta hiljem leinama hakkab. Sel hetkel, kui tundsin, et vaatused venivad liiga pikaks,
Kontserdi aeg ise oli lühike umbes 40 min , sellega nad palju laule ja tantse ei jõudnud esitada kuna nad tegelesid ka publikuga, mis oli väga tore. Varasemad kontserdid pole nii huvitavad ja naljakad olnud , ise jäin väga rahule ja ülejäänud publik sammuti. Tansaani mehe Arnoldi laulust ei saanud muidugi midagi aru kuna ei valda seda keelt aga tantsu ja liikumist oli ka hea vaadata. Laulud iseenest oli kõik lõbusad ja panid kaasaelama. Kontsert ise oleks muidugi võinud pikem olla ,kuna ma arvan ,et neil oli veel palju laule esitada. Üldiselt jäin kontserdiga rahule ja läheks veelgi neid vaatama ja kuulama.
Näidend on loodud Ameerikas 1995 aastal, selle looja mängis ka peaosas. Klassika see ei ole, kuid peaks mainima, et tegemist on väga hea nö loenguga inimsuhete tasandil, naiste ja meeste üksteise vääritimõistmisest. Samas see ei ole selline tänitav loeng vaid humoorikas ja piltlikult publikuni toodud, et kõik mõistaks mis me valesti teeme. Minu jaoks oli see esimene monolavastus, ühemeheshõu, ning ma olin vägagi rahul. See pani osavalt publiku kaasaelama ja -mõtlema ning oli üldiselt kerge ja elust enesest süzeega jutustavas vormis lavastus. Aju sai nö puhata, kuna ei olnud vaja pingsalt kaasamõelda ja probleeme lahata või Hamleti-laadset keerulist sündmustikku jälgida. Näitleja oli publikusõbralik ja väga vaba ja lihtsa olemisega. Ta viis mõtted rändama ürgajast tänapäeva ja vastupidi, võrreldes naiste ja meeste vahelisi suhteid tollal ning tänapäeval. Ja ta esitas neid probleeme nii tõsieluliselt
Näidend on loodud Ameerikas 1995 aastal, selle looja mängis ka peaosas. Klassika see ei ole, kuid peaks mainima, et tegemist on väga hea nö loenguga inimsuhete tasandil, naiste ja meeste üksteise vääritimõistmisest. Samas see ei ole selline tänitav loeng vaid humoorikas ja piltlikult publikuni toodud, et kõik mõistaks mis me valesti teeme. Minu jaoks oli see esimene monolavastus, ühemeheshõu, ning ma olin vägagi rahul. See pani osavalt publiku kaasaelama ja -mõtlema ning oli üldiselt kerge ja elust enesest süzeega jutustavas vormis lavastus. Aju sai nö puhata, kuna ei olnud vaja pingsalt kaasamõelda ja probleeme lahata või Hamleti-laadset keerulist sündmustikku jälgida. Näitleja oli publikusõbralik ja väga vaba ja lihtsa olemisega. Ta viis mõtted rändama ürgajast tänapäeva ja vastupidi, võrreldes naiste ja meeste vahelisi suhteid tollal ning tänapäeval. Ja ta esitas neid probleeme nii tõsieluliselt
Kogu maakera on ainus korjuste kuhi! Ent me jääme külmaks. Määratumad naiste parved märatsevad ja purustavad metsikus hüsteerias ringi! Rebitakse üksteise käest õhinas viimased mehed narmaiks! Aga meie ei usu märatseva naistekarja kirge, sest et me pääle paberi ja trükitähtede muud ei näe. Gailiti uut romaani lugedes tuli mul meele nii mõnigi raamat, kus kõneldakse hoopis pisikesist asjust, kus ei hukku ükski maailm, ent kus lugija siiski pannakse kõike kaasaelama, võimsalt oma meelevalla alla haaratakse. Gailiti stiilis pole märgata tähelepandavaid muudatusi. Ikka püüd igat lauset võimalikult ülespuhuda ja liiglihastada, värve nii paksult kui saab, kõnefiguure ja omadussõnu nii rohkesti kui võimalik. Keelelt on aga "Purpurne surm" siiski õudsem, kui millegilt muult. Iga lehekülg kubiseb kõige kohutavamaist keelelisist koledusist. Kuis kirjutetakse võõrsõnu! Tõesti ei tea, palju siin õigust süüdistada autorit, palju
annaabi.ee 
