Kaalutlusõgus ja uurimispõhimõte kohtulahendites kohtupraktika näitel (0)

ÜLIKOOL instituut  suund NIMI Kaalutlusõigus ja uurimispõhimõte kohtulahendites Referaat Juhendaja: AINEKOOD NIMI Ülikool/Tallinn 2020


SISUKORD SISUKORD.............................................................................................................................2
SISSEJUHATUS....................................................................................................................3
I. KAALUTLUSÕIGUS............................................................................................................4 1.1 Kaalutlusõiguse sisu ja mõiste.....................................................................................4
1.2 Kaalutlusõigus riigikohtu lahendis................................................................................4 II. UURIMISPÕHIMÕTE.........................................................................................................6 2.1 Uurimispõhimõtte mõiste ja sisu...................................................................................6
2.2 Uurimispõhimõte riigikohtu lahendis.............................................................................7
2.3 Analüüs........................................................................................................................9 KOKKUVÕTE....................................................................................................................... 10
KASUTATUD KIRJANDUSE LOETELU...............................................................................11
KASUTATUD NORMATIIVMATERJAL................................................................................11
KASUTATUD KOHTUPRAKTIKA.........................................................................................11 2


SISSEJUHATUS Haldusõigus oma olemuselt on suunatud isiku õiguste kaitsele ning tema üheks ülesandeks on avalik-õiguslike   ja   erahuvide   tasakaalustamine.   Seadus  expressis   verbis  kohustab haldusorganit   nõrgemat   osapoolt   aitama   ning   ta   peab   ühiskonnas   tagama   korraldatuse. Haldusorgan on haldusõiguses keskne ning ta on seaduse või selle alusel avalike ülesandeid täitev asutus, kogu või isik, mille tipus asub riik. Haldusõiguse suureks komponendiks on haldusmenetlus   ning   printsiibid,   millele   menetlus   põhineb.   Uurimispõhimõtte   ja kaalutlusõiguse printsiibid ei ole mõeldud isikute õiguste piiramiseks, vastupidi. Need kaks aluspõhimõtet   haldusmenetluses   aitavad   viia   parimate   võimalike   lahenditeni   kodanike probleemides. Üht teiseta käsitleda ei saa. Nad kuuluvad kokku ja toetavad üksteist menetluse käigus,   et   haldusorgan   saaks   pakkuda   parimat   võimalikku   lahendust   kõigile   pooltele. Kaalutlusõigus tagab haldusorgani pädevuse ja kodanike kaitse, sest organ ei tohi vastu võtta otsuseid, mida talle seadusega volitatud ei ole. Uurimispõhimõte annab võimaluse tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Otsus jääb siiski haldusorgani teha. See tähendab seda, et kõikide asjaolude selginemisel peab ta langetama otsuse millegi kasuks ja teise kahjuks Selline seaduse käsitlus mängib õiglase otsuse langetamisel tähtsat rolli, samas võttes arvesse nii avalikud- kui ka erahuvid 3


I. KAALUTLUSÕIGUS 1.1 Kaalutlusõiguse sisu ja mõiste Kaalutlusõiguse näol on tegemist ühe haldusmenetluse seaduse üldpõhimõttega. HMS § 4 lg 1 defineerib kaalutlusõigust nii :“Kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel “.1 Haldusõigus rajaneb allikatel nagu Eesti Vabariigi põhiseadus ja muudele sellele alluvatele seadustele. Haldusorgan   on   haldusõiguses   keskne   ning   tähistab   haldusmenetluse   läbiviijat   ja   otsuste langetajat.   Haldusorgan,   kelleks   võib   olla   nii   asutus,   kogu   kui   isik,   on   pädev   oma toimingutes, mis on ka üks olulisemaid tunnuseid tema töös. Eelnimetatud allikad on organile volituse   andjateks.   Sama   paragrahvi   lõige   2   “Kaalutlusõigust   tuleb   teostada   kooskõlas volituse  piiride,  kaalutlusõiguse  eesmärgi  ning õiguse  üldpõhimõtetega,  arvestades  olulisi asjaolusid   ning   kaaludes   põhjendatud   huve“  2  seletab   lahti,   kuidas   tuleks   töös   esinevaid otsuseid   läbi   viia.   Otsused,   mida   organ   vastu   võtab,   peavad   olema   allikatega   kooskõlas. Lisaks sellele peab ametnik otsuste langetamisel arvesse võtma erinevaid elulisi asjaolusid, mis   võiksid   otsuse   kulgu   muuta.   Silmas   tuleb   pidada   ka   otsuse   langetamisel   kaasnevaid avalikke  ja ka  kodanike huve.  Haldusorgani kohus on tasakaalustada  huve nii,  et säiliks õiguskindlus. 1.2 Kaalutlusõigus riigikohtu lahendis Kohtuasja number 3-16-2088/69 Antud   kohtuotsuse   näol   on   tegemist   Tartu   Ringkonnakohtu   5.   juuli   2018.   aasta   otsuse vaidlustamisega.   Küsitluse   all   olev   kodanik   X,   kellel   on   Venemaa   Föderatsiooni kodakondsus, on sündinud Aserbaidžaanis ning saabus Eestisse aastal 1988. 1997. aastal sai ta  Eestis viibimiseks  pikaajalise  elamisloa.  Kodanik  X on Eestis  karistatud  korduvalt  nii väärteo- kui ka kriminaalkorras rohkem kui kuuel korral. Hetkeseisuga kannab X neljandat reaalset vanglakaristust. Tema rikkumiste hulka kuuluvad vargus kolmel korral ning ühel korral omavoliline sissetung, avaliku korra raske rikkumine, kehaline väärkohtlemine ning narkootilise   ja   psühhotroopse   aine   ebaseadusliku   käitlemine.   Eestis   elavad   veel   kaebaja abikaasa ning nende alaealine poeg ja täisealiseks saanud tütar, kellel kõigil on samuti Vene 1 RT I 2001, 58, 354; 13.03.2019, 55
2 Samas 4


Föderatsiooni kodakondsus. Üle kahekümne aasta vältel, mille jooksul X Eestis on elanud, on ta   omandanud   vaid   A2   eesti   keele   taseme.   Vangis   olemise   ajal   on   ta   sugulastega Aserbaidžaanis ja perega Eestis kontakti pidanud kirja- ja telefoni teel.  Justiitsministeeriumi 26. juuni 2016. aasta ettepanekul võeti vastu otsus. Siseministeerium kehtestas   26.   septembri   2016.   a   otsusega   nr   1-24/138   kaebajale   väljasõidukohustuse   ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 1 p 1 (siin ja edaspidi kuni 22. detsembrini 2016 kehtinud   redaktsioon)   ja   p   7   alusel   ning   kooskõlas   VSS   §   271  lg-ga   3   sissesõidukeelu kümneks aastaks.3 X leidis, et Siseministeeriumi otsus riivab mitmeid tema õigusi, sealhulgas õigust perekonnaelule, võimalust osaleda alaealise lapse kasvatamisel ning et otsus katkestab peresidemeid   abikaasa,   laste   ja   sugulastega.   Kergendavateks   asjaoludeks   palus   kaebaja lugeda   mõlema   lapse   puuet,   kodaniku   tervislikku   seisundit,   vanust,   töötamisega   seotud asjaolusid ja ka seda, et ta on elanud Eesti Vabariigis juba alates 1988. aastast. Kodanik esitas seejärel halduskohtusse kaebuse Tartu  Halduskohus jättis  kaebe  rahuldamata.  Ta nõustus Siseministeeriumi  otsusega  ning leidis,   et   10-aastasel   sissesõidukeelul   on   piisav   alus.   Halduskohus   sõnastas   asja   nii,   et kaebajal on kriminaalne teguviis muutunud krooniliseks käitumismustriks ning vastustaja on oma   otsusel   põhinenud   ka   Tartu   Vanglas   koostatud   riskianalüüsile,   mistõttu   pole   alust kaalutletud otsusel kahelda. Kaebaja pole esitanud tõendeid laste puuete kohta ega ka enda terviseseisundi   kohta,   mille   alusel   palus   sanktsiooni   otsustamisel   ja   kohaldamisel   lugeda kergendavateks   asjaoludeks.   Puuduvad   ka   maksustatava   tulu   ja   ametliku   töökoha   kohta andmed Eestis ehk kodanik on töötu olnud pikalt. X-i kuriteod Siseministeeriumi kohaselt on toime   pandud   isikliku   kasu   saamise   eesmärgil.   Vanust   pole   kaebajal   nii   palju,   et   need takistaksid integreerumist koduriigis. Otsuse väljakuulutamisel ja sellest teadasaamisel palus kaebaja halduskohtult otsus tühistada ning tema kaebus rahuldada. Asi jõudis Tartu Ringkonnakohtuni. Ka   Tartu   Ringkonnakohus   jättis   kaebuse   rahuldamata   ning   lisas   omaltpoolt   täiendavaid põhjendusi.   Alustuseks   leidis   kohus,   et   Siseministeerium   on   oma   otsust   piisavalt põhjendanud. VSS järgi on kaebajal täidetud § 29 lg 1 p 1 kui ka p 7, kuid väljasaatmise mõjuvaks põhjendamiseks piisab vaid ühest. Kohus nõustub, et tegu on piisava kaalutluse ja alusega antud otsusel. Lisaks märkis kohus, et VSS järgi ei ole väljasaatmise puhul oluline mitte tema sissetulekud, vaid sidemed Eestiga, mis väärivad kaitsmist. Tartu Ringkonnakohus leidis,   et   töövõimetuspensioni   saamine   pole   piisavalt   kaitsmist   vääriv   alus.   Kaebaja   X keeletase  ehk A1 ei viita  tihedale  seotusele  Eestiga,  kuna X pole keeleoskust arendanud 3 RKHKo 23.09.2019, 3-16-2088/69 5


siinviibimise aja ehk pea 20 aasta jooksul üldse. Maakohus tõdes, et kaebajal pole olnud motivatsiooni osaleda üheski sotsiaalprogrammis ega pole käinud ka rehabilitatsioonis. Terve vangistuse aja jooksul pole nähtu positiivsest arengust. Pärast kaebuse mitterahuldamist palus kaebaja taaskord ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning lubas hakata seadusekuulekaks kodanikuks. Lisaks märkis ta, et kohus ei arvestanud kõikide asjaoludega, nimelt ei saa Eestisse jäänud pere kolida Venemaale. Ta palus kohtul rakendada   teisi   meetmeid,   näiteks   tähtajalise   elamisloa   andmist.   Vastukaaluks   palub Siseministeerium oma ja ka ringkonnakohtu otsus muutmata jätta. Ministeerium soovis jääda kõigi oma varasemate seisukohtade juurde. 1.3 Analüüs Siseministeerium   on   siinkohal   vastu   võtnud   õiglase   ja   kaalutletud   otsuse.   Kaebaja apellatsioonikaebuste rohkusest nähtub, et kaebajat  seob Eestiga illegaalsete tagamaadega teod. Korduvalt üritab ta välja tuua vabandusi või ka esitada organitele näiliselt kergendavaid asjaolusid,   mida   ta   lõpuks   tõendada   ei   suuda   ning   küsimise   peale   ka   ei   esita.   Erinevate astmete kohtud põhjendavad korduvalt samu tõendeid ja nõustuvad üksteisega. On selge, et X pole oma integreerituseks Eesti teinud midagi, mis aitaks sellele kaasa. Kahekümne aasta jooksul on ta omandanud eesti keele tasemele A1 ning pole alates 1988 omanud töökohta, mis oleks seaduslik. Rikkunud on ta seadust mitmel korral ning nagu ka Tartu Halduskohus ütles, kujutab X endas tegelikku või piisavalt tegelikku ohtu Eesti ühiskonnale. Lisaks sellele on oma otsuse kaalutluseks tuginetud muudele allikatele nagu Tartu Vangla riskianalüüsile. On ka õige, et kaebajal ei ole tugevaid sidemeid Eestiga, mis vääriksid väljasaatmise otsuse sanktsioneerimise mõttes kaitsmist. Siinkohal on tegu inimesega, kes rohkem kui 10 aastat on istunud   vanglas   nii   väärtegude   kui   ka   kriminaalkorras   karistatavate   tegude   eest,   keeldub rehabiliteerumast ning ei näita üles ka muud initsiatiivi oma elu kordaseadmise mõttes. Antud lahendi otsus on ainuõige lahend eesti rahva kaitsmiseks ning turvalisuse säilitamiseks siin riigis. II. UURIMISPÕHIMÕTE 2.1 Uurimispõhimõtte mõiste ja sisu Uurimispõhimõte, nagu ka kaalutlusõigus, on üks Haldusmenetluse keskseid põhimõtteid. HMS on uurimispõhimõtte  defineerinud  nii:  “Haldusorgan on kohustatud  välja  selgitama 6


menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel”.4  Haldusorgan peab kodaniku ja avalikud huvid seadma tasakaalu. Et seda teha võimalikult efektiivselt, peab organ menetlusosalisi puudutavad tähtsad elulised asjaolud lahenduse leidmisel kaalutlusse võtma, olgu tegu siis olukorda kergendavate või raskendavate asjaoludega.   Seaduses   väljendatud   tõendite   kogumine   omal   algatusel   väljendab   seda,   et organi eesmärk peaks olema faktide väljaselgitamine, et tagada olukorra õige lahendamine. Organ   selgitab   menetlusosaliste   abil   välja   tähtsust   omavad   asjaolud  5  ning   tugineb kaalutlusõigusel   just   nendel   välja   selgitamaks,   millised   elulised   asjaolud   on   lahendusel tegelikult tähtsust omavad. 2.2 Uurimispõhimõte riigikohtu lahendis Kohtulahendi number: 3-3-1-76-15 Käesolev   kohtuotsus   käsitleb   Tallinna   Ringkonnakohtu   otsust   haldusasjas,   millega rahuldatakse Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus. I. Valdmaa ja E. Indermitte sõlmisid omavahel   asjaõigusliku   lepingu   2002.   aastal.   Notariaalselt   kinnitatud   dokument   tõestas kinnistu omandiõiguse üleandmist.  Leping esitati Rapla Maakohtu kinnistusosakonda, kuid kohtunikuabi   jättis   19.   septembril   2002   kinnistusraamatu   registriosas   nr   612837 omanikuvahetuse kinnistamata. Kohtutäitur müüs kinnistu enampakkumisel uuele omanikule, kes  omakorda  võõrandas  kinnistu   füüsilisele  isikule   ning  2010  kanti  kinnistu   omanikena kinnistusraamatusse   selle   isiku   pärijad.6  Et   hüvitada   Valdmaale   kinnistusraamatusse kandmatajätmise eest tekitatud kahju määras justiitsminister 2013. aasta käskkirjaga talle 15 500   eurot,   mis   arvatakse   olevat   kinnisasja   hinnanguline   väärtus.   Lisaks   sellele   palus   ta täiendavalt hüvitada järgnevad kulud: õigusabikulud 1650 eurot, ekspertiisitasu 822 eurot, tasutud   maamaks   561   eurot   ja   40   senti,   kinnistu   omandamise   tehinguga   seoses   kantud notaritasu 36 eurot ja 15 senti ning kinnistusraamatu kande eest tasutud riigilõiv 20 eurot ja 45 senti. Avaldusele lisatud Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜ arve spetsifikatsioonist nähtuvalt on õigusabi osutatud kokku 11 h.7 2014. aastal hüvitas justiitsminister Valdmaale notaritasu ning jättis muud kulud kaebaja enda kanda põhjendusel, et asjas puudus sisuline vaidlus ning minister võttis enda kanda kulude 4  RT I 2001, 58, 354; 13.03.2019, 55
5 Kaalutlusotsuste tegemine keskkonnaasjades. Arvutivõrgus: 
http://media.voog.com/0000/0036/5677/files/Kaalutlusotsustuste_tegemine_keskkonnaasjades_K6K_
2013.pdf
6 RKHKo 13.01.2016, 3-3-1-76-15
7  RKHKo 13.01.2016, 3-3-1-76-15 7


hüvitamise   suuruse  väljaselgitamisel   olulise   rolli.   Valdmaa   ei  olnud   rahul  talle   määratud rahalise hüvitisega ning esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse hüvitamata jäänud raha osas. Tallinna   Halduskohus   rahuldas   kaebuse   3053   eurot   ja   85   senti   osas   ning   mõistis justiitsministeeriumilt   menetluskulude   katteks   välja   2829   eurot   kaebaja   kasuks.8 Justiitsministeerium esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtul tühistada otsuse, sest   pakkus   kaebajale   kompromissi,   millest   viimane   keeldus.   HKMS   §   108   lg   3   alusel kuuluvad menetluskulud antud olukorras täielikult kaebaja kanda. Aastal   2015   võttis   Tallinna   Ringkonnakohus   vastu   otsuse   rahuldada   Justiitsministeeriumi kaebus osaliselt. Halduskohtu otsus tühistati osas, milles rahuldati maamaksu ja riigilõivu kompenseerimine.   Menetlus   lõpetati.   Muus   osas   jäeti   Halduskohtu   otsus   muutmata. Ringkonnakohus otsustas muuta menetluskulude jaotust ning mõistis kaebaja kasuks välja menetluskulud I ja II astme kohtus ning ülejäänud menetluskulud jäeti osapoolte enda kanda. Kohus   põhjendas   väljakuulutatud   otsust   sellega,   et   riigilõivu   ja   maamaksu   osas   olid Justiitsministeeriumi 10-aastane nõudeõigus aegunud. Lisaks pole eeldatav, et kaebaja oleks olnud   suuteline   kaitsma   oma   õigusi   ilma   välise   abita,   mistõttu   kuulus   kaebaja   kasuks tasumisele õigusabikulud, mida osutati 11 tundi. Et kaebus rahuldati üle 95% ulatuses, tuleb samas proportsioonis summa välja mõista ka menetluskulude katteks. Justiitsministeerium   esitas   kassatsioonkaebuse   Ringkonnakohtu   otsusele.   Kassaator   palus tühistada   kohtu   otsuse   osaliselt,   milles   Valdmaale   mõistetakse   õigusabikulude kahjuhüvitamise.   Ministeerium   on   nõus   rahuldama   kaebajale   kahju   eelnevalt   pakutud kompromissi   näol,   kuid   palub   kohtul   teha   otsus   nii,   et   menetluskulud   jääksid   täielikult kaebaja   enda   kanda.   Valdmaa   vaidlustab   kaebust   ning   jääb   oma   seisukohtade   juurde kindlaks. Kolleegiumi otsus oli järgmine: kaebajal oli võimalik vältida menetluse kulusid, sest talle oli hüvitatud vältimatud varalise kahju kulud. Õigusabikulude hüvitamine ei ole avalik-õiguslike suhete alus. Kahjunõue kohtueelses menetluses ei olnud samuti vältimatu. Õigusabikulude kandmise vältimiseks oleks Valdmaa pidanud pöörduma otse kohtu poole. Riigikohus mõistis menetluskulude jaotuse ümber ning määras Justiitsministeeriumilt kaebaja kasuks välja 1200 eurot ning muus osas jäeti menetluskulud poolte enda kanda.  8 Samas 8


2.3 Analüüs Antud kohtuvaidlus on küllaltki segane. Mõlemad pooled ajavad taga oma õigust. Vaidlus algas Valdmaa soovist saada hüvitist talle tekitatud kahju eest. Viga tekkis Rapla Maakohtu kohtunikuabi tõttu. On õige, et kaebaja oleks pidanud õigusabikulude katmiseks pöörduma otse   kohtu   poole,   kuid   seda   oleks   pidanud   teadma   advokaadibüroo,   kuhu   abi   saamiseks Valdmaa pöördus. Niisiis pole õige süüd veeretada täienisti kaebaja kasuks. Halduskohus kasutas   uurimispõhimõtet,   mis   laienes   vaidemenetlusele.   Justiitsministeerium   süüdistas haldusorganit   oma   ülesannete   täitmata   jätmises   ja   väitis,   et   kohus   põhineb   riigikohtu praktikast   ning   eiras   seadusest   tulenevaid   kohustusi   ja   põhimõtteid,   sealhulgas uurimispõhimõtet.   Kolleegium   lükkas   selle   väite   ümber   ning   ütles,   et   pole   varem   sellist vaidlust lahendanud. On selge, et justiitsministeerium soovib kõrvale kalduda oma kohustuste täitmisest ning tema poolt pakutav kompromiss vaidluse lahendamiseks ei olnud mõistlik. Vaidlus   venis   vaieldamatult   pikale   ning   vaidluse   lõpuks   olid   kahjud   mõlemale   poolele suuremad,   kui   kahjud.   Sellegipoolest   nõustus   kolleegium   peaaegu   täielikult   halduskohtu poolt tehtud otsusega. 9


KOKKUVÕTE Nagu Riigikohtu lahenditest selgub, ei ole haldusorgani töö sugugi lihtne. Mõlemaid osapooli täielikult   rahuldada   ei   ole   peaaegu   et   kunagi   võimalik.   Haldusorgani   eesmärgiks   on tasakaalustada   nii   avalikud-   kui   eraõiguslikud   huvid   ning   võib   juhtuda,   et   midagi   jääb märkamatuks. Uurimispõhimõtet kasutades väljaselgitatud elulised asjaolud ja inimeste teod mõjutavad otseselt lahendi kulgu ning rakendatud haldusaktid otseselt kodanike heaolu ja edasist   menetluse   käiku,   kui   selleni   peaks   asi   jõudma.   Organile   jäetakse   õigus   eluliste asjaolude   ilmnemisel   langetada   kaalutletud   otsus   ning   põhineda   sellega   kaalutlusõiguse printsiibil. Lahenditest selgub veel tõsiasi, et ka haldusorgan võib oma otsustes eksitada, kuid väära otsuse leevendamiseks on isikul õigus otsus edasi kaevata kõrgematele kohtuastmetele. Kuid ka erinevad kohtuastmed ei pruugi eelnevate kohtuotsustega nõustuda. Seepärast on ülima tähtsusega, et organ on oma tegevuses pädev ja järgib alati talle volitatud õigusi ning kasutab kaalutlusõigust ja uurimispõhimõtet käsikäes enda langetatud otsustega.  10


KASUTATUD KIRJANDUSE LOETELU Kaalutlusotsuste   tegemine   keskkonnaasjades.   Arvutivõrgus: http://media.voog.com/0000/0036/5677/files/Kaalutlusotsustuste_tegemine_keskkonnaasjade s_K6K_2013.pdf  KASUTATUD NORMATIIVMATERJAL Haldusmenetluse seadus, 06. juuli 2001. a – RT I 2001, 58, 354; 13.03.2019, 55  KASUTATUD KOHTUPRAKTIKA RKHKo   13.01.2016,   3-3-1-76-15   (Ivar   Valdmaa   kaebus   3053   euro   ja   85   sendi   suuruse varalise kahju hüvitamiseks)  RKHKo 23.09.2019, 3-16-2088/69 (X kaebus Siseministeeriumi 26. septembri 2016. a otsuse tühistamiseks) 11

Document Outline

• SISUKORD
• SISSEJUHATUS
• I. KAALUTLUSÕIGUS
  • 1.1 Kaalutlusõiguse sisu ja mõiste
  • 1.2 Kaalutlusõigus riigikohtu lahendis
• II. UURIMISPÕHIMÕTE
  • 2.1 Uurimispõhimõtte mõiste ja sisu
  • 2.2 Uurimispõhimõte riigikohtu lahendis
  • 2.3 Analüüs
• KOKKUVÕTE
• KASUTATUD KIRJANDUSE LOETELU
• KASUTATUD NORMATIIVMATERJAL
• KASUTATUD KOHTUPRAKTIKA