peavad olema tasakaalus ka intellektuaalsete vajadustega(teadmised). Samas ei tohi olla ainult tunnustuseotsija, ei tohi ära unustada ka söömist ja seksi. Et olla õnnelik tuleb neid ihaobjekte võimalikult palju omandada – tuleb raha teenida. See, kes peab õnnelikuks olemise nimel tööd tegema, ei ole õnnelik, kuna ta teeb tööd, mitte ei naudi neid ihaobjekte. Aristotelese jaoks tähendab küsimus „Mis on hea elu?“ parema eluviisi järele. Hea elu samastab ta mõtisklemise või kaalutlemisega kuna ta peab mõtisklemist inimestele eripäraseks teostamiseks. Tema hea elu käsitlus põhineb teatud arusaamal inimese teostamisest või eesmärgist. Kuigi õnn seisneb Aristotelese järgi mõtiskluses, vajab inimene heaks eluks veel mitmesuguseid hüvesid. Inimesel on õnneks vaja teatud välist soodsat olukorda, ta keha peab olema terve, ta peab leidma toitu ja hoolitsust, ta peab olema ka loomult mõõdukas ja tasakaalukas, mitte kalduma liialdustesse. Ilma nende hüvedeta ei saa
mõtlemisvõimeta. Tegevust ei pane liikuma ainult mõtlemisvõime, selleks on tarvis ka praktikat ja tegutsemist, kuid algne platvorm on mõtlemisvõimega tehtud. Loomutäiusel on viis seadumust: oskus, teadmine, mõistlikkus, tarkus ja mõistus. Teadmise puhul peab täpselt arutlema ja inimene peab uskuma sellesse, mida ta teab ning mitte vaatama järeldusi. Oskus peab tekkima millestki ning on seotud ka vaimutööga ning loov mõistupärasus. Mõistlikus on seotud kaalutlemisega, mis on inimesele endale hea. Mõistupärasus tuleneb sellest, kas inimene suudab mõelda enda kui ka teiste hüvedele. Tarkus on neil, kellel on kõige suuremad ja täpsemad oskused. Teadmiste paneb just tarkus kõigele põhja. Kui inimene on tark, siis iga loomutäiuse seadumusega on see tarkus kuidagi seatud. Milleks on tarvis mõistlikust? Eeskujulikel inimestel on mõistlikus olemas, kuid osadel ei ole eeskujulikkust ja neile on mõistlikus oluline
väärtuslikud ning vajalikud töötajad ning et nende kompetentsi usutakse. Lisaks nähtub tulemustest, et ratsionaalselt otsuseid kaalutlev juht kasutab nii suhetele ehk alluvate potentsiaali ära kasutavat kui muutustele ehk töötajaid innustavat juhtimisstiili. Muutustele orienteeritud juhilt oodatakse arengut soodustavaid otsuseid, mistõttu ratsionaalne otsustusstiil võimalike alternatiivide põhjaliku kaalutlemisega võimaldab tõenäoliselt ennustada paremini muudatuste tulemusi. Suhetele orienteeritud juhtimisstiili seotuse põhjuseks ratsionaalse otsustusstiiliga võib olla aga indiviidide intepretatsioon, et juht hangib läbi suhete töötajatega informatsiooni, mille baasil ratsionaalsele otsustustusstiilile omaselt on tal võimalik kõikehõlmava informatsioonil baasil teha otsus. Töö fookusesse asetati organisatsioonilise õigluse temaatika. Esimese hüpoteesiga väideti, et
alternatiivseid tegevussuundi ja uuringu kasutamisvõimalusi. Edutute turu- uuringute põhjuseks on enamasti ebaõnnestumine just sellel etapil. Näide: Üks pakendifirma viis oma meediumite kohta läbi uuringu, mille eesmärgiks oli reklaami tõhustamine, et parandada kahanevat turuosa. Uuring teostati väga korralikult, kuid sisult oli see kasutu.Tegelikult peitus probleem hoopiski selles, et tarbijad eelistasid kergemat pakendit. Hoolikama analüüsimise ja kaalutlemisega oleks tegeliku küsimuse võinud ära tunda juba alguses ning korraldada tulemusrikkama uuringu. 4.2. Eesmärkide ja infovajaduse täpsustamine.Et välja selgitada turu-uuringu otstarvet, tuleks eelkõige püstitada selleks eesmärgid. Üheks eesmärgiks võib olla näiteks kindlaks määrata, milline kolmest reklaamist annab suurima vastukaja tarbijate hulgas. Teiseks eesmärgiks võib olla tuvastada, millist uue pulbrijoogi
väljapakutud skeemi juures pole raske leida puudusi. Iga täieliku osalusega mudel kannataks tõsiste raskuste all, ja tõenäoliselt just seepärast seadis Rousseau oma süsteemile niisugused piirid, nagu eespool kirjeldatud. Esimene raskus seisneb selles, et täielikul osalusel põhinev poliitika on vaevalt mõeldav, ning sel määral, millisel ta on mõeldav, on ta tõenäoliselt äärmiselt ebatõhus. John Stuart Mill juhtis tähelepanu tõigale, et ehkki inimrühmad saavad kaalutlemisega palju paremini hakkama kui üksikisikud, on üksikisikud tegutsemises palju paremad kui rühmad. Seega kui rühm soovib, et tema otsused viidaks ellu, peab ta nende elluviimise alati tegema ülesandeks mõnele üksikisikule. Vastuseks öeldakse, et keegi pole tegelikult mõelnudki, et "kogu rahvas" peaks omaenda juhtnööre ellu viima. Muidugi mõista tuleb määrata administraatorid. Kuid kogu rahvas, või vähemalt kõik need, keda otsused mõjutavad, on otsustamisse kaasatud
annaabi.ee 
