sõltuvad sageli organisatsiooni suurusest, tegevusest ja võimalustest. Asukoha valik koosneb neljast etapist: 1) valitakse asukoha hindamise kriteeriumid (tulu, sotsiaalsete teenuste hulk), 2) tehakse kindlaks tähtsust omavad tegurid, nt turgude asukoht või toormaterjalid, 3) leitakse alternatiivsed asukohad, määratakse asukoha regioon, määratakse mitu alternatiivset ehituskrunti 4) hinnatakse alternatiive ja tehakse valik. Asukoha valimise meetodid (kaalumismeetod, raskuskeskme meetod, tasuvusanalüüs, transpordikulu meetod, regressioonimudelid, eksperthinnangud). Peamiselt kasutatakse: 1) kaalumismeetod, mis hindab nii materiaalseid kui ka mittemateriaalseid kulusid erinevates asukohtades. Asukoha valimisel kasutatakse nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid sisendeid, mis varieeruvad sõltuvalt organisatsiooni vajadustest. Asukoha hindamiseks on vaja: 11
3) raskuskeskme meetodit asukoha määramiseks üksikule laohoonele, mis teenindab paljusid müüjaid; 4) transpordikulu meetodit, mis seob materiaalsed kulud seadmete, tööjõu ja materjalide kasutamisega (siia kuuluvad ka riiklikud ja kohalikud maksud). Mittemateriaalsed kulud tulenevad paikkonna haridustasemest, ühiskondliku transpordi seisundist, ühiskondlikkust arvamusest, mis puudutab tööstusharu või firma tegevust, vaba aja veetmise võimalustest jne. Kaalumismeetod Asukoha valimisel kasutatakse nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid sisendeid, mis varieeruvad sõltuvalt organisatsiooni vajadustest. Sisenditeks on hindamiskriteeriumid, mis on vabalt valitavad ja mida kasutatakse alternatiivide väärtustamiseks ja võrdlemiseks. Igale kriteeriumile antakse kaal. Seejärel hinnatakse iga alternatiivse asukoha vastavust püstitatud eesmärgile. Hindamine toimub järgmiselt: igale kriteeriumile antakse hinnang punktisüsteemis, siis korrutatakse
kasutatakse mitmeid loendusviise. Lihtsaim ja kiireim, kuid väga ebatäpne on joonlaua meetod, mil marjaterad asetatakse rennikujulisele joonlauale ritta ja loenda takse, mitu tera mahub 25 cm pikkusele lõigule. Edasi on võimalik tabelist vaadata, mitu marjatera on sel juhul liitris marjas. Sõltuvalt marjatera suurusest on neid ühes liitris vikerforelli marjas 5000–10 000 tükki, tavaliselt 8000–9000. MARJA LOENDAMINE Täpsema tulemuse annab kaalumismeetod, mille puhul kaalutakse kogu emaskalalt lüpstud mari, loendatakse sealt võetud väikeses, 2–3 g kaalutises sisalduvad marjaterad ja arvutatakse, kui palju marjateri oli kogu saadud marjakoguses. Täpselt saab loendada silmtäpp-marja, mis talub tõstmist marjakühvliga. Seda meetodit kasutatakse marja edasimüümisel. Kühvliks on plastplaat, milles on kindel arv, näiteks 25 × 25 see tähendab 625 marjatera läbimõõdule vastavat süvendit.
Näiteks EDTA-ga tiitrimise metoodika tsingi määramiseks vase-tsingi sulamites Detailsuse aste võib minna välja milliliitrite ja anumate kujuni. Keemilised meetodid – uuritava aine määramiseks on vajalik keemilise reaktsiooni läbiviimine. Titrimeetria – kvantitatiivse koostise määramiseks e. mahtanalüüs. Gravimeetria e. kaalanalüüs e. kaalumismeetod – leitakse aine koostis sademe kaalu/massi kasutades. Eraldusmeetodite kasutamisel võib ka aineid enne analüüsi teostamist eraldada. Füüsikalised meetodid – kasutatakse aparatuuri, millega uuritakse aine füüsikalisi omadusi. Spektroskoopilised meetodid – kasutatakse ainete omadust kiirata/neelata elektromagnetilist kiirgust. Emissioonspektrid – aine aatomite, molekulide ergastamisel toimub valguse kiirgumine.
omavahel seotud, milline on nende ruumiline paigutus molekulis, milline on keemiline side. Iseloomustatakse ka keemilise sideme tüüpi ja stabiilsust. Analüütilised meetodid kuidas ja mismoodi analüüsi teostada. _ Keemilised meetodid uuritava aine määramiseks on vajalik keemilise reaktsiooni läbiviimine. _ titrimeetria kvantitatiivse koostise määramiseks e. mahtanalüüs. _ gravimeetria e. kaalanalüüs e. kaalumismeetod leitakse aine koostis sademe kaalu/massi kasutades. _ Eraldusmeetodite kasutamisel võib ka aineid enne analüüsi teostamist eraldada. Füüsikalised meetodid kasutatakse aparatuuri, millega uuritakse aine füüsikalisi omadusi. _ Spektroskoopilised meetodid kasutatakse ainete omadust kiirata/neelata elektromagnetilist kiirgust. _ Emissioonspektrid aine aatomite, molekulide ergastamisel toimub valguse kiirgumine. _ Röntgenspektrid nende saamisel kasutatakse röntgenkiirgust.
kokku, tööjõud, infrastruktuur ja kommunikatsioonid, hankijad, ärikliima, majanduslik ja poliitiline stabiilsus, maksundus, ametiühingud, ökoloogia) y identifitseeritakse tähtsust omavad tegurid, näiteks turgude asukoht või toormaterjalid y leitakse alternatiivsed asukohad: y määratakse asukoha paiknemise regioon y määratakse mitu alternatiivset ehituskrunti y hinnatakse alternatiive ja tehakse valik. Asukoha valimise meetodid: y Kaalumismeetod - hindab nii materiaalseid kui ka mittemateriaalseid kulusid erinevates asukohtades. Asukoha hindamiseks on vaja: o määrata olulised kriteeriumid: turu paiknemine, tooraine lähedus, kommunikatsioonid, juurdepääs, maksud, kulud jne o seada kriteeriumid tähtsuse järjekorda ja anda neile osakaal o hinnata kriteeriume punktisüsteemis iga asukoha kohta eraldi (nt hinnaskaalas 0-100 punkti) o kasutada ühesugust punktisüsteemi iga asukoha hindamisel
Asukohavalik koosneb neljast etapist: y valitakse asukoha hindamise kriteeriumid (tulu, lähedus tarbijale, kulud kokku, tööjõud jne) y identifitseeritakse tähtsust omavad tegurid, näiteks turgude asukoht või toormaterjalid y leitakse alternatiivsed asukohad: o määratakse asukoha paiknemise regioon o määratakse mitu alternatiivset ehituskrunti y hinnatakse alternatiive ja tehakse valik. Asukoha valimise meetodid: y Kaalumismeetod - hindab nii materiaalseid kui ka mittemateriaalseid kulusid erinevates asukohtades. Asukoha hindamiseks on vaja: o määrata olulised kriteeriumid: turu paiknemine, tooraine lähedus, kommunikatsioonid, juurdepääs jne o seada kriteeriumid tähtsuse järjekorda ja anda neile osakaal o hinnata kriteeriume punktisüsteemis iga asukoha kohta eraldi (nt hinnaskaalas 0-100 punkti) o kasutada ühesugust punktisüsteemi iga asukoha hindamisel
komponendi analüüs, lühend PCA (principal component analysis). Analüütilised meetodid – kuidas ja mismoodi analüüsi teostada. 1. Keemilised meetodid – uuritava aine määramiseks on vajalik keemilise reaktsiooni läbiviimine. o titrimeetria – kvantitatiivse koostise määramiseks e. mahtanalüüs. o gravimeetria e. kaalanalüüs e. kaalumismeetod – leitakse aine koostis sademe kaalu/massi kasutades. Eraldusmeetodite kasutamisel võib ka aineid enne analüüsi teostamist eraldada. 2. Füüsikalised meetodid – kasutatakse aparatuuri, millega uuritakse aine füüsikalisi omadusi. o Spektroskoopilised meetodid – kasutatakse ainete omadust kiirata/neelata elektromagnetilist kiirgust. Emissioonspektrid – aine aatomite, molekulide ergastamisel toimub valguse
annaabi.ee 
