Fukushima tuumajaam Jaapanis Koostaja: Maris Mäeotsa Õnnetuse algus · Tuumajaamas algasid probleemid 11. märtsil 2011 · Jaapanit tabas tugev maavärin ja tsunami · 11. aprill tabas Jaapanit uus maavärin · Fukushima 4. reaktori juures tekkis uus tulekahju · 30 km raadiuses on evakueeritud 200 000 inimest 1. reaktor · Jahutusvee pumpamine seiskus ja kütusevardad jäid õhu kätte. · Eraldus vesinikku ja toimus plahvatus. · Reaktor jäi terveks, radioaktiivset materjali ei leki. 2.reaktor · Mõnda aega valitses kriitilise tuumareaktsiooni oht. · Reaktori betooni pragudest lekib radioaktiivset vett. · Radiatsiooni tase kõrge selle ümbruses. 3. reaktor · Toimus tugev vesinikuplahvatus · Reaktori kest võib olla kahjustatud · Võib lekkida radioaktiivseid aineid 4.reaktor
Kuna enamus jahutusvarrastest oli eemaldatud, siis polnud enam midagi, mis saatuslikku katastroofi vältida suutnuks. Kell 1:23:40 vajutasid operaatorid AZ-5 nuppu, mis käskis reaktori väljalülitamist, lülitades kõik jahutusvardad sisse tagasi, kaasa arvatud ka enne manuaalselt välja võetud vardad. Plahvatus Jahutusvarraste aeglane sisestusmehhanism ning varraste vigane disain tegelikult suurendas reaktsiooni tempot. Selle hetkel hakkasid purunema kütusevardad, mistõttu osad küttustevarrastest kukkusid kokku jahutusvarrastega. Enam ei olnud absoluutselt mitte midagi enam teha. Reaktori jõudlus oli hüpanud 30GW, ligi 10 korda normaalsest, mis tähendas seda, et kütusevardad hakkasid sulama ja toimus suur auru plahvatus. Pärast seda, kui poo, katust oli ära lennanud, suurenes hapniku sissepääs, suure kuumuse juures oleva reaktorikütuse ning grafiidiga algas grafiit-tulekaju. Tuli aitas kaasa radioaktiivse materjali edasikandmist õhus ning
Kasutatud tuumakütuse vardad reaktoriüksuses 4 on kriililises olukorras. Need on ladestatud jaama ülemise korruse paakidesse ja paakide kontrukutsioonid said kriisi tagajärjel kannatada. Kasutatud kütus vajab jätkuvat vesijahutust, vastasel juhul põleks varraste tsirkooniumkate õhu käes ja käivituks ahelreaktsioon. Tulemuseks oleks, et kõik reaktorid ja kütusepaagid väljuksid kontrolli alt ja Põhja-Jaapan muutuks elamiskõlbmatuks + saaste mujal maailmas oleks massiline. Kütusevardad paigutati paakidesse ajutise lahendusena, kuna nende transportimine on tülikas ja kulukas juba kontrollitud situatsioonis. Praegusel juhul on kahjustatud paakide konstruktsioon. Mereveega jahutamine on põhjustanud korrosiooni, kogu hoonekompleks vajub aeglaselt(ebastabiilne), hävinenud on kraanad ja juhtimisüsteemid. Kokku on seal 1300 varrast, kus igaüks kaalub 2-3 tonni ja kogu töö tuleb teha ära inimeste poolt pea et käsitsi ja mis võtab aega aastaid(kui selleni kunagi
põlema kiiremini kui I135 isotoobid lagunesid, mis omakorda suurendas reaktori võimsust. Ø Reaktori juhtpuldis ei olnud ühtegi signaali reaktori ebastabiilsest olekust. Ø Tundub, et selle hetkeni ei tajunud reaktori operaatorid mingit ohtu, vaid lihtsalt lõpetasid katse ning soovisid reaktori lõplikult peatada. Ø Mõni sekund pärast AZ5 lülimist hakkas reaktori võimsus hüppeliselt kasvama. Sellel hetkel hakkasid purunema kütusevardad ja ummistusid kontrollvarraste kanalid. Kontrollvardad kiilusid kinni, kui nad olid sisestatud alles 1/3 ulatuses, ning seega oli reaktsiooni võimatu peatada. Ø 3 sekundiga kasvas reaktori võimsus üle 530 MW. Auru rõhk kasvas plahvatuslikult ja purustas jahutustorud. Mõne sekundi pärast järgnes teine, tugevam plahvatus, mille kõige usutavam põhjus on kriitilise massi ületamine mõnes purunenud reaktori osas. Ø
Komisjon .... kogus ning analüüsis suures koguses materjale, nagu raportis väidetud, kuid ebaõnnestus kindlaks teha see, miks "SCRAM" kasutati. Ei ole vaja sealt otsida vabandust. Reaktor lülitati lihtsalt välja, kuna eksperiment lõppes. Jahutusvarraste aeglane sisestusmehhanism (18-20 sekundit) ning varraste vigane disain, mis algselt vähendab jahutuse olemasolekut, tähendas see seda, et "SCRAM" tegelikult suurendas reaktsiooni tempot. Sellel hetkel hakkasid purunema kütusevardad, mistõttu osad kütusevarrastest kukkusid kokku jahutusvarrastega. Vardad jäid kinni kuna nad olid sisestatud alles 1/3 teest (SCRAM tõttu) ning seega oli reaktsiooni võimatu peatada. Sellel hetkel ei olnud enam absoluutselt midagi võimalik teha. 1:23:47 oli hüpanud reaktori jõudlus 30 GW, ligi 10 korda normaalsest, mis tähendas seda, et kütusevardad hakkasid sulama ning auru rõhk tõusis kiiresti ja toimus suur auru plahvatus
Kontrollvarraste sisestusmehhanism oli aeglane. Kontrollvarraste viimine täies ulatuses reaktori tuuma kestis 18–20 sekundit. Kontrollvarraste disaini eripära vähendas varraste allaliikumisel algselt neutronite neelamist varraste alumise otsa juures. See viis selleni, et SCRAM tegelikult suurendas reaktsiooni võimsust reaktori alaosas. Mõni sekund pärast AZ-5 lülimist hakkas reaktori võimsus hüppeliselt kasvama. Sellel hetkel hakkasid purunema kütusevardad ja ummistusid kontrollvarraste kanalid. Kontrollvardad kiilusid kinni, kui nad olid sisestatud alles 1/3 ulatuses, ning seega oli reaktsiooni võimatu peatada. 3 sekundiga kasvas reaktori võimsus üle 530 MW. Auru rõhk kasvas plahvatuslikult ja purustas jahutustorud. Mõne sekundi pärast järgnes teine, tugevam plahvatus, mille kõige usutavam põhjus on kriitilise massi ületamine mõnes purunenud reaktori osas. Hinnanguliselt kasvas
" Taasiseseisvunud Eesti suutis raketibaasi ning põhjavee suuremas jaos puhastada, kuid 90. aastatel kujunes sellest ümberkaudsete suvilate prügila.[4] Pakri poolsaar Pakri poolsaarel soodustab reostumist õhuke pinnakate. Nõukogude ajal asus seal kaks sõjaväebaasi (Leetse I & II) Lõuna- ja Põhjasadam, torpeedobaas, Laoküla miiniladu, distsiplinaarrood, piirivalveüksustuumaallveelaevnike õppekeskus ja tuumareaktorid (70 ja 90 MW). Reaktorid peatati 1989. aastal ja kütusevardad viidi Venemaale 1994. aasta oktoobris, kuid radioaktiivne saaste püsib veel aastaid. Lisaks radioaktiivsusele esines baaside alal tugev naftareostus, pärast taasiseseisvumist likvideeriti kokku 12 000 m3 reostust, mis sisaldas 400 tonni masuuti. Paldiski keskkatlamaja mahutilekete tõttu tungis aastatega paelõhedesse tuhandeid tonne küttemasuuti, sõltuvalt ilmastikust voolas merre 169-400 kg päevas. Heitvesi, sealhulgas ka
10. Reaktorites kasutatavad tuumakütuse elemendid (vardad jne). Neutroneid neelavat ainet sisaldavad vardad, mille väljatõmbamisega reaktorisüdamikust või sellesse sisselükkamisega saab ahelreaktsiooni kiirust muuta või lõhustumisprotsessi üldse seisata. Neelavateks aineteks on tavaliselt boor, hafnium või kaadmium. Peaaegu kõikides reaktorites on ahelreaktsiooni kiireks summutamiseks ka lisasüsteem, mis vajaduse korral juhib reaktorisse neutroneid neelavat vedelikku või gaasi. Kütusevardad: Magnokskate (p=2,5 MPa, t<400C), Teraskate (p=5 MPa, t=ca650C), Poorse kattega kütuseelemendid (soojuskandja He, t > 850C). 11. Erinevat tüüpi reaktorite juhtimis-, reguleerimis- ja ohutusseadmed. Reaktori juhtimine ja kontroll Reaktoris tuleb kas luua võimalus tööajal kütuse vahetamiseks (raskeveereaktoris) või reaktiivsustagavara (korra aastas vahetatakse kütusest 1/3, st. üks kütusevarras on 3 aastat reaktoris) * Kütuse ärapõlemise kompenseerimiseks (arvestades ka 239Pu teket)
annaabi.ee 
