Pärast temperatuuri stabiliseerumist fikseerisime taas voltmeetri näidud. Kokku märkisime üles lugemid viiel erineval temperatuuril. 3. Katseandmete töötlemine: Mõõtmistulemused koondasime tabelisse 1.1, mille põhjal koostasime ka sõltuvused E1=f1(t) ning t1=f2(t), mida on võimalik näha graafikul 1.1 ja 1.2. Mõõdetud termoelektromotoorjõu järgi leidsime temperatuuri termopaari gradueerimistabelist. Termopaari kuumliite tegeliku temperatuuri leidmiseks määrasime külmliite temperatuuri parandi, mis sõltus siis külmliite temperatuurist. Parandi E leidsime külmliite vedeliktermomeetriga mõõdetud temperatuuri tk1 järgi termopaari gradueerimistabelist. Tegelikuks temperatuuriks lugesime kontrolltermopaariga mõõdetud temperatuuri t. Antud katsetulemused võimaldavad meil määrata gradueeritava termopaari mõõtmisvea. Kalibreeritava termopaari (grK) lubatav viga temperatuurivahemikus -50...+300°C on 0,16mV.
Tallinn 2009 1. Töö eesmärk oli määrata Schmidti soojusvoomõõturiga silindrilise isolatsioonikihiga kaetud aurutoru soojuskadu ja arvutada selle põhjal silindrilise kihi materjali soojusjuhtivustegur . 2. Töö käik: Katse vältel hoidsime torus auru rõhku ventiiliga reguleerides 10 Pa juures konstantsena. Katse vältel lugesime 10-minutiliste vaheaegadega soojusvoomõõturi näitu, termopaaride termopinged ja ka nende külmliite temperatuuri. Temperatuure mõõtsime kuni termiliselt statsionaarse olukorra saabumiseni. Lisaks määrasime mõõtevöö keskpinna diameetri dk. 3. Katseandmete töötlemine: Mõõtmistulemused koondasime tabelisse 7.1. Temperatuurid leidsime gradueerimistabelist, arvestades külmliite temperatuuri parandit. Tabel 7.1 B= 761 mmHg Tabel 7.2 d1= 83 mm d2= 205 mm 0= 6 mm c= 12,66 W/(m2*mV) Soojusjuhtivusteguri arvutamine: c(d 2 + 0 ) E ln d 2 d 1
1. Töö eesmärk oli määrata Schmidti soojusvoomõõturiga silindrilise isolatsioonikihiga kaetud aurutoru soojuskadu ja arvutada selle põhjal silindrilise kihi materjali soojusjuhtivustegur . 2. Töö käik: Katse vältel hoidsime torus auru rõhku ventiiliga reguleerides 10 Pa juures konstantsena. Katse vältel lugesime 10-minutiliste vaheaegadega soojusvoomõõturi näitu, termopaaride termopinged ja ka nende külmliite temperatuuri. Temperatuure mõõtsime kuni termiliselt statsionaarse olukorra saabumiseni. Lisaks määrasime mõõtevöö keskpinna diameetri dk. 3. Katseandmete töötlemine: Mõõtmistulemused koondasime tabelisse 7.1. Temperatuurid leidsime gradueerimistabelist, arvestades külmliite temperatuuri parandit. Tabel 7.1 Tabel 7.1
2. Manomeeter 3. Termopaarid 4. Schmidti soojusvoomõõtur koos millivoltmeetriga 5. Termopaaride ümberlüliti 6. Millivoltmeeter 7. Elavhõbedatermomeeter 8. T-tüüpi (vask-konstantaat) termopaaride gradueerimistabel 3. Katseseadme skeem 4. Töö käik Katse vältel hoitakse torus auru rõhk konstantsena ligikaudu 10 kPa. Katse vältel loetakse 5 minutiliste vahedega soojusvoomõõturi näit, termopaaride termopinged ja nende külmliite temperatuur. Tulemused kantakse tabelisse. Temperatuurid leitakse gradueerimistabelist, arvestades külmliite temperatuuri parandit. 1 Silindrilise kihi soojusjuhtivusteguri määramine. 5. Mõõtmisandmed 6. Antud ja arvutatud suurused Soojusjuhtivustegur Ʌ0 on võetud soojustehnika käsiraamatust. 7. Järeldus
1. Soojusisolatsiooniga kaetud aurutoru 2. Manomeeter 3. Termopaarid 4. Schmidti soojusvoomõõtur 5. Termopaaride ümberlüliti 6. Millivoltmeeter 7. Elavhõbedatermomeeter 8. Termopaaride gradueerimistabel Katseseadme ja töö põhimõtte lühike kirjeldus. 1 - reguleerimisventiil 2 - aurutoru 3 - isolatsioonikiht 4 - mõõtevöö 5 - termopaarid 6 - äärekaitseribad 7 mõõtevöö millivoltmeeter 8 - manomeeter 9 külmliite termostaat 10 - elavhõbetermomeeter 11 - ümberlüliti 12 - millivoltmeeter Materjalide soojusjuhtivusteguri määramiseks ja isolatsiooni soojuskadude määramiseks kasutatakse Schmidti soojusvoomõõturit. See seade töötab vastavalt täiendava kihi printsiibile. Soojusvoomääramiseks läbi seina asetatakse sellele tuntud soojusjuhtivusteguriga ja paksusega abimaterjali kiht, mis tingib soojusvoo mõõtmisel teatud vea, kuid seda viga on võimalik leida
Kui esimene temperatuur tasakaaluolukorras on fikseeritud, suurendatakse temperatuuri etteannet 30 °C võrra ja jälgitakse temperatuuri muutumist regulaatori ja võrdlustermopaariga ühendatud voltmeetri näidu järgi. Kui temperatuur on stabiliseerunud, fikseeritakse näidud. Nii jätkatakse kuni viimase valitud temperatuurini. Lugemeid tehakse viiel temperatuuril. 5. Katseandmete töötlus Millivoltmeeter näitab S- tüüpi termopaari termopinget 0,509 mV külmliite temperatuuril 21 °C. · 21 °C vastab termopinge 0,119 mV · Külm- ja kuumliite termopinged 0,509 + 0,119 = 0, 628 mV · 97 °C vastab termopinge 0,623 mV ja 98 °C vastab 0,631 mV · Termopingele 0,628 mV vastab seega temperatuur 0, 628 - 0, 623 97 + = 97, 6 oC 0, 631 - 0, 623 Millivoltmeeter näitab K- tüüpi termopaari termopinget 3,292 mV külmliite temperatuuril 21 °C.
45 0.575 90 2.788 3.667 90 22 0.125 0.879 0 0.014 4 0.675 0.803 121 4.044 4.944 120.5 22.5 0.128 0.9 0.5 0.016 5 0.9 1.028 150 4.206 6.106 149.5 22.5 0.128 0.9 0.5 0.031 Tabel 1 Lugemid E’ ja E’1 on millivoltmeetrite näidud vastavatel katsetel. Temperatuur tk1 on külmliite temperatuur millele vastavad parandid (ΔE ja ΔE1) on saadud gradueerimistabelitest. Kasutame gradueerimistabeleid plaatina-plaatinaroodium ja kromel-alumel. E ja E1 on arvutatud valemitega E=E'+ΔE ja E1=E'1+ΔE1. Temperatuurid t ja t1 võtsime gradueerimistabelitest E ja E1 põhjal. Absoluutne viga arvutatakse valemist Δt=t-t1. ΔEmV saime valemist ΔEmV=E0-E1. E0 on kalibreeritava termopaari emj ahju temperatuuril t gradueerimistabeli kromel- alumel järgi.
annaabi.ee 
