Venelastest saadi küll mõningast abi, kuid sageli ei pidanud nad kokkulepetest kinni ja neile oli vaja teha suuri järeleandmisi. Vaatamata alistumisele, tehti oma vabaduse eest kõik, mida osati ja suudeti. Esivanemate vapper vastupanu innustas veel pikki sajandeid eesti rahvast võitlusele vabaduse ja iseseisvuse eest. Muinaseestlase söök/jook: meega kääritatud õlu, kali, mõdu (meejook), kört (pudrutaoline, pandi sisse lihatükk või rasvollust), karask (juuretiseta pirukas), metsaannid; oder, talirukkis (al. 11.saj), veised, sead. Kaubandusartikliteks peamiselt kopranahad ja mesi, vaha. Kaubandust teiste rahvastega tõendavad siit leitud võõramaa hõbemündid. Põhilised riidevärvid: 1. sinine, 2. valge, 3. punane. Relvad: 1. oda, 2. kirves, 3. sõjanuga ehk kärp. Perekond: monogaamia, mehe ja naise õigused üsna võrdsed, sugukonnavahelised suhted vabad, kõige olulisem oli sugukonna jätkamine. Neil olid sarnased ehted, ehteid kanti palju
Kasutatakse täisteraleibade valmistamisel. Lihtjahu Kliid on eemaldamata. Jahvatus on rukkitäisterajahuga võrreldes natuke peenem. Lihtjahus on kliisid 22-25%. Värvuselt hall. Kliiosakesed on näha. Kasutatakse rukkileibade valmistamisel. Kroovjahu Kliid on osaliselt eemaldatud. Kroovjahus on kliisid 9-15%. Värvuselt hallikasvalge. Rukkipüülijahuga võrreldes on osakesed jämedamad ja silmaga nähtavad. Kasutatakse juuretisega leibade ja juuretiseta valmistamiseks. Püülijahu Suurem osa kliisid eemaldatud. Rukkipüülis on kliisid 1-3%. Jahu koosneb peamiselt väga peeneks jahvatatud rukkitera tuumast, Värvuselt valge, kerge hallika või kreemja varjundiga. Kasutatakse peenleibade valmistamiseks. 18. Kliid, nende olulisus Kliid on püüli valmistamisel eraldatud seemnekestad koos nende külge jäänud toitekoe- ja iduosadega. Nisu- ja rukkikliid sisaldavad rohkesti B- rühma vitamiine ja mineraalsooli
glükuroonhappe produtseerimisel. Enamus UDP-glükoosist kasutatakse glükogeeni sünteesiks. Galaktoos kasutab UDP-glükoosi UMP doonirina. Glükogeeni süntaas ei ole võimeline glükogeeni sünteesima ilma juuretiseta (praimerita). Uued polümerisatsioonitsentrid sünteesitakse spetsiifilisel valgul, glükogeniinil. Glükogeniin glükosüleeritakse türosiini jäägil ja töötab siis autokatalüütiliselt lisades mitu glükoosi jääki esimesele valguga seotud suhkrule, enne kui glükogeeni süntaas
Kui muna vee peale kerkis, oli paras aeg leivad ahjust välja võtta. Ahjust väljavõetud leivad pandi leivaastja kaanele või lauale ritta, tehti pealt veega, rannakülades ka kalasoolveega märjaks, kaeti puhta riidega ja jäeti jahtuma. Pulma- ja matuse-, samuti suuremate pühade leivana hakkas 19. sajandi keskel mõisate eeskujul rukkipüülist peen- ehk peenike leib levima. Selle tainas valmistati keeva veega ja ilma juuretiseta ning seda hapendati kolm päeva, iga päev mitu korda kloppides. Tainas sõtkuti kolmandal päeval. Et taina hapendamine kestis kolm päeva, kutsuti peenleiba ka kolmepäevaleivaks. 19. sajandi lõpus tuli pühadeleivana tarvitusele ka lihtjahust magushapu ehk hapumagus leib. See valmistati samuti keeva veega, hiljem lisati juuretis, seejärel hapendati kaks päeva. Magushapu leib levis laiemalt 20. sajandi alguses ja sai peamiselt Lääne-Eesti saartel igapäevaseks leivaks (Viires, 1995)
Leiva küpsust kontrolliti peale koputamisel tekkiva heli järgi. Ahjust tulnud leib kaeti puhta rätiga; tihti lasti sellel enne söömist kuni nädal seista, et leib oleks tahkem ja peaks kauem vastu. Leiba valmistati nii jämedamast kroovjahust kui peenemast ja puhtamast püülijahust. Pulma- ja matuse-, samuti suuremate pühade leivana hakkas 19. sajandi keskel mõisate eeskujul rukkipüülist peen- ehk peenike leib levima. Selle tainas valmistati keeva veega ja ilma juuretiseta ning seda hapendati kolm päeva, iga päev mitu korda kloppides. Tainas sõtkuti kolmandal päeval. Et taina hapendamine kestis kolm päeva, kutsuti peenleiba ka kolmepäevaleivaks. 19. sajandi lõpus tuli pühadeleivana tarvitusele ka lihtjahust magushapu ehk hapumagus leib. See valmistati samuti keeva veega, hiljem lisati juuretis, seejärel hapendati kaks päeva. Magushapu leib levis laiemalt 20. sajandi alguses ja sai peamiselt Lääne-Eesti saartel igapäevaseks leivaks (Viires, 1995)
annaabi.ee 
