kuidagi venima. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et minu meelest ongi balletid igavad. Otse vastupidi, olen balletti kaheksa aastat ise tantsinud ning vaatan seda alati suurima heameelega. Aga antud balletis tundus mulle, et mõned kohad, kus isegi ei tantsitud, olid liialt pikad nagu näiteks koht, kus Medea jättis lastega hüvasti ning ohverdas nad. Inimesed tulid siiki balletti mitte kõndimist ja kallistamist vaatama. Kuigi eks koguaeg saagi tantsida, nii jääb ju lugu jutustamata. Kuid siiski tundus mulle, et antud balleti puhul polnud tantsimise ning muu tegevuse osa päris balansis. Rocca al Mare Kool, Johanna Järvekülg, 7.b klass 3 Koreograafiast rääkides oli see ballett tõesti väga uudne. Palju oli isegi modernballeti elemente ning tundus, et see ballett oli stiililiselt palju vähem rangem, kui muud balletid. Palju oli selliseid hüppeid, mida klassikalises balletis kindlasti pole. Mulle isiklikult väga meeldis selle balleti koreograafia
võid unustada kõik. Ja kui lisada sinna juurde tema välimus, asi, mis intrigeeris mind esimesest silmapilgust, saab kogumi, mis ületab paljude raamatute kõige salapärasemad tegelased. Ja ilmselt ongi see üks põhjuseid, miks mina ei kujuta Juhan Viidingut ette inimesena. Ei kujuta teda ette inimesena kõigi nende eriliste lugude ja piltide pärast, mis käsitlevad teda kui geeniust, kordagi jutustamata Juhani igapäevaelust, sellest, kes siiski oli Juhan Viiding. Ja minu jaoks jääb see uks igaveseks suletuks, sest surnuid ellu äratada pole kahjuks võimalik. Kuid ma ei kurvasta, ei, pigem isegi tunnen rõõmu, et minule jääb minu enda Viiding, minu enda Juhan, see salapärane raamatukangelane, kes ealeski sealt raamatust välja ei pääse ning end muuta ei saa. Elo Viiding on ühes oma artiklis toonud välja 9 stereotüüpset Juhan Viidingu lugejat, üheksa Juhan Viidingut ja ma
kooristseenid. Alates 1673.aastast kuni surmani lõi Lully pea igal aastal ühe ooperi. Kuulsamad neist on "Attis"1677, "Roland"1685, "Armide"1686. Kui Lullyst sai 1680.aastal Louis XIV sekretär, millega kaasnes ka tõusmine aadliseisusesse, oli ta endale kogunud küll vist kõik tiitlid, mis tol ajal ühele muusikule võisid kuuluda. Lully on läinud ajalukku suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna. Harva jäetakse jutustamata lugu Lully surmast: juhatades orkestrit, põrutas ta dirigeerimissauaga vastu maad, kuid vigastas oma varvast ja suri varsti gangreeni. OOPER INGLISMAAL Inglise muusikateatri omapäraseks vormiks olid õukondlikud maskietendused (masque)., mida tunti juba 16. ja 17. sajandi vahetusel. Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga etendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad, muusikalised dialoogid ning koorid
kooristseenid. Alates 1673.aastast kuni surmani lõi Lully pea igal aastal ühe ooperi. Kuulsamad neist on "Attis"1677, "Roland"1685, "Armide"1686. Kui Lullyst sai 1680.aastal Louis XIV sekretär, millega kaasnes ka tõusmine aadliseisusesse, oli ta endale kogunud küll vist kõik tiitlid, mis tol ajal ühele muusikule võisid kuuluda. Lully on läinud ajalukku suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna. Harva jäetakse jutustamata lugu Lully surmast: juhatades orkestrit, põrutas ta dirigeerimissauaga vastu maad, kuid vigastas oma varvast ja suri varsti gangreeni. OOPER INGLISMAAL Inglise muusikateatri omapäraseks vormiks olid õukondlikud maskietendused (masque)., mida tunti juba 16. ja 17. sajandi vahetusel. Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga etendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad, muusikalised dialoogid ning koorid
kooristseenid. Alates 1673.aastast kuni surmani lõi Lully pea igal aastal ühe ooperi. Kuulsamad neist on "Attis"1677, "Roland"1685, "Armide"1686. Kui Lullyst sai 1680.aastal Louis XIV sekretär, millega kaasnes ka tõusmine aadliseisusesse, oli ta endale kogunud küll vist kõik tiitlid, mis tol ajal ühele muusikule võisid kuuluda. Lully on läinud ajalukku suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna. Harva jäetakse jutustamata lugu Lully surmast: juhatades orkestrit, põrutas ta dirigeerimissauaga vastu maad, kuid vigastas oma varvast ja suri varsti gangreeni. 9 Klassitsism ( 18. saj lõpp 19. saj algus) Klassitsismi ajastu koosnes kolmest perioodist: 1) Eelklassitsism 1720-1760 2) Varaklassitsism 1760-1780 uued zanrid ja vormid jõudsid küpse kunstilise väljenduseni. Haydni ja Mozarti varane looming.
Teie ei usu? Oo, teie ei tunne mind! Teie ei tunne mind põrmugi! Minu isa ka ei tunne. Tema tunneb teisi naisi, seda ma tean, nüüd tean ma seda, aga oma tütart ei tunne, sest oma tütar pole ju naine, see on ainult laps. Siiski, võimalik, et ta ainult teeskleb, nagu ei tunneks ta mind. Teda ei või nimelt põrmugi uskuda, sest tema on kõige petlikum inimene ilmas. Uskuge! Mina ometi oma isa tunnen. Tahate, ma jutustan teile ühe loo..." Aga viimane lugu jäi jutustamata, sest kaugelt koridorist kostis kellahelin ja nüüd hakkas kogu maja sumisema nagu peret heitev mesipuu. Ramilda jooksis minema. Ukse vahelt lehvitas ta käega ja naeratas Indrekule vastu. See sündis nii kergelt ja muretult, nagu peaksid nad juba mõne silmapilgu pärast uuesti teineteist kohtama, et edasi lobiseda. Ometi pidi see olema tema viimne naeratus Indrekule, tema viimne käeviibe. See nagu aimas seda millestki, sest muidu
annaabi.ee 
