Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, Samuti ei tohi inimeste vahel vahet teha riigi või territooriumi poliitilise, rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik jurisdiktsioonilise või rahvusvahelise seisundi põhjal, olenemata sellest, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- kas territoorium, mille elanik ollakse, on sõltumatu, hooldusalune või varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. või muu seisund. muul viisil oma suveräänsuses piiratud.
ühtlasi Vabariigi sise- ja välisesindajaks, siis ei tuntud ka tollal riigipea instituuti. Nii seati juhtimine ekstreemparlamentliku vabariigi põhimõtteile. Asutav Kogu eraldas enese liikmeskonnast legislatiivse erikollegiumi Seadusandluse Delegatsiooni näol. Asutava Kogu volitusel ja valve all kõrgemat haldusvõimu teostas Vabariigi Valitsus, kes tegutses kollegiaalsuse põhimõttel. Kõrgema kohtuvõimu teostamiseks Asutav Kogu lõi Riigikohtu, kellele otseselt allusid kõik jurisdiktsioonilise funktsiooniga tegelevad asutised ja ametnikud. Kodanikkude õigused ja vabadused kindlustati. Nende vahekord riigivõimu esindajatega rajati õigus- ja kohturiigi põhimõtteile. Halduse tegevuse vastavust kehtivale õigusele kontrolliti kohtulikult ja nii kindlustati kodanikele laiaulatuslik õiguskaitse riigi vastu. 4. juuni eelpõhiseaduse otseseks järglaseks sai 15. juunil 1920 antud Eesti vabariigi Põhiseadus, mis avaldati alles 9. augustil. Vastava elluviimise seaduse alusel ta hakkas
3. personaalne võimude jaotus – üks ja sama isik peaks tegelema vaid ühe võimuharu ülesannetega. Avalik haldus formaalses mõttes – täidesaatva riigivõimu organite kogum sõltumata ülesandest (kas tegeletakse õigusemõistmisega või õigusnormide loomisega või täidesaatva võimu teostamisega), mida täidetakse. Näiteks ametnikud viivad läbi lisaks nt haldusaktide andmisele ka väärteomenetlust ja mõistavad karistusi, mis on sisuliselt jurisdiktsioonilise funktsiooni teostamine. Samuti annavad ministrid määrusi, mis on õigusloome teostamine. Avalik haldus materiaalses mõttes – avaliku halduse ülesande täitmine sõltumata sellest, milline organ seda teeb (kas organ, kelle põhiülesandeks on õigusloome, õigusemõistmine või täidesaatev tegevus). Nt ka kohtud ja Riigikogu peavad täitma haldusülesandeid. II Haldusõiguse mõiste ja olemus 1. Haldusõigus kui avaliku õiguse osa Haldusõigus on osaks avalikust õigusest
on liidu õiguse ülimuslikkus siiski alati olnud suurema põhjendamissurve all kui föderaalõiguse oma. Ülemkohus töötas esimese kahe aastakümne jooksul välja föderatsioonimudeli, millesse oleks väga raske olnud mahutada käsitust föderaalõiguse tinglikust ülimuslikkusest. Teooria Ameerika rahva kui terviku suveräänsusest osutus hoovaks, mille abil oli võimalik põhjendada osariikide jurisdiktsioonilise immu- niteedi piiramist*47, föderaalpädevuste avarat tõlgendamist*48, ülemkohtu absoluutset otsustamisõigust jne. Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse toetamiseks pole sama suurejoonelist ja inspireerivat poliitilist teooriat siiani välja töötatud. EK on hoolikalt hoidunud kasutamast ühenduse legitimeerimiseks nõnda rahvuslikult laetud sõnu nagu „suveräänsus“, sest Euroopas võivad need hõlpsalt osutuda kahe teraga mõõgaks
rakendamises konkreetsete asjaolude hindamisel, mille tulemiks on õigusjõuline otsus. Õigusemõistmist on määratletud ka kui konkreetsete üksikjuhtumite lahendamist sekundaarselt ehk teiste sõnadega halduse poolt kord juba lahendatud üksikjuhtude teistkordset lahendamist. Halduse ja õigusemõistmise põhiliseks erinevuseks on see, et õigusemõistmisele on objektiivse õiguse rakendamine omaette eesmärgiks, haldusele aga vahendiks ja piiriks õigusväliste eesmärkide saavutamisel. Jurisdiktsioonilise funktsiooni puhul rakendab õigust nn. kolmas, erapooletu subjekt, s.o. kohus. Haldus rakendab aga seadust asjasthuvitatud subjektina. Riigi nimetatud põhifunktsioone teostavad vastavad riigiorganid - seadusandlust parlament, haldust haldusorganid jt. haldusinstitutsioonid, õigusemõistmist kohtud. Riigi iga põhifunktsiooni kandja teostab üht põhifunktsiooni. Riikide praktika ei tunne aga absoluutset funktsioonide lahusussüsteemi. Vastava põhifunktsiooni teostamiseks on
rakendamises konkreetsete asjaolude hindamisel, mille tulemiks on õigusjõuline otsus. Õigusemõistmist on määratletud ka kui konkreetsete üksikjuhtumite lahendamist sekundaarselt ehk teiste sõnadega halduse poolt kord juba lahendatud üksikjuhtude teistkordset lahendamist. Halduse ja õigusemõistmise põhiliseks erinevuseks on see, et õigusemõistmisele on objektiivse õiguse rakendamine omaette eesmärgiks, haldusele aga vahendiks ja piiriks õigusväliste eesmärkide saavutamisel. Jurisdiktsioonilise funktsiooni puhul rakendab õigust nn. kolmas, erapooletu subjekt, s.o. kohus. Haldus rakendab aga seadust asjasthuvitatud subjektina. Riigi nimetatud põhifunktsioone teostavad vastavad riigiorganid - seadusandlust parlament, haldust haldusorganid jt. haldusinstitutsioonid, õigusemõistmist kohtud. Riigi iga põhifunktsiooni kandja teostab üht põhifunktsiooni. Riikide praktika ei tunne aga absoluutset funktsioonide lahusussüsteemi. Vastava põhifunktsiooni teostamiseks on
annaabi.ee 
