biljonit dollarit · Kes söövad rohkem suppi? Kas naised või mehed? Naised söövad kaks korda rohkem suppi kui mehed. Statistika ütleb 9,6% vs 4.0% · Kuna oli kõige varasem asitõend, et meie esivanemad sõid suppi? Umbes 6000 aastat enne Kristust. See oli jõehobu supp. · 1700 aastatel, Pransuse kuningas oli ilmselt nii armunud iseendasse, et ta käskis oma kuninglikel kokkadel luua supp mis lubab tal näha omaenda peegeldust kausis. Jumaluke! Tulemusena sündiski läbipaistev puljong. · Prantsuse Kohtus Louis XI ajal, naiste peamine eine oligi supp. Arva mis oli selle põhjus? Nad kartsid, et närimine tekitab nende näole kortsud. · Frank Sinatra palus alati, et kana-riisi supp tema riiestusruumis olemas oleks enne kui ta lavale läheb. Supp on hommikusöögiks paljudes kultuurides. Jaapanis algab päev miso- või kalasupiga mis on koos riisiga
Viiraku Viidu – ja Lahearu Laos; ei sünni neist ükski Märdi kõrvale! See Aluste talu ei kao isal peast! Aga ega Märt selles süüdlane ole! Ja nüüd ma peaksin Ennule minema! See on see kõige väetim kõigist: rõugetanud ja punased karvad peas, ja pealegi see pöial – mitte iialgi! Va ülejäänud loom! Ennem ma hüppan ojasse! situatsiooni- (Lapselikult südamest.) Oh jumaluke taevas, koomika: Enn aita meid ometi! Sa tead ju ise: minu Märdi kuuleb pealt sarnast ma kusagilt ei saa enam, ja tema on küll selle väärt, et ta – et ma – ei, kuidas see on? Ükspuha, kui me aga teineteise saame! (Rõõmsalt.) Ja kui pikk ja sirge ta on – nagu 17 tamm metsas, (põlgusega) ja see Enn jälle – puhas kadakapõõsas
peale, seda jahedamalt, et mul mitte teadmata pole, kuidas just räägitav meepott lapsi ligi oskab avatleda. (Naeratades.) Minu poisike nägi mitme aasta tagant oma endist leegikest; sellel oli tema kuluga kaetud kunstnikusüdame kohta veel pisut vana süütevõimu, tal kipitas teada saada, kas ehk sealpool ka midagi veel tuha all hõõgub, ta arvas seda vahest leidvatki ning lõbustas end natuke oma leiuga jumaluke, see kõik on ju inimlikult mõistetav ja aruka naise seisukohast mitte liiga traagiline. Muudkui minu heal poisil peaks nüüd julgust olema seda naerdes üles tunnistada. Ta võib ju natuke punastuda ma pööran silmad ära. Leo (pehmelt). Ma arvan ikka veel, et sündsam oleks, kui jätaksime selle kõneaine praegu puutumata. Lilli. Soo? Noh, me võime ju ka millestki muust kõnelda. (Väike vaheaeg.)
OPHELIA: Ei, mu prints. HAMLET: Ma mõtlesin : panen pea te sülle. OPHELIA: Jah, mu prints. HAMLET: Kas te arvate, et ma tahtsin ehale tulla? OPHELIA: Ma ei arva midagi, mu prints. HAMLET: See on hea mõte tütarlaste jalge vahel lamada. OPHELIA: Mis on, mu prints? HAMLET: Ei midagi. OPHELIA: Te olete lõbus, mu prints. HAMLET: Kes, mina? OPHELIA: Jah, mu prints. HAMLET: Jumaluke, parim komödiant! Miks ei peaks inimene lõbus olema? Sest vaadake, kui rõõmus mu ema välja näeb ja mu isa suri kahe tunni eest. OPHELIA: Ei, kaks kord kahe kuu eest, mu prints. HAMLET: Nii ammu? No siis las vanakurat kannab musta, mina tõmban endale sooblinahad selga. Taevake, kaks kuud tagasi surnud ja pole ikka veel unustatud! Siis on lootust, et mälestus suurest mehest võib elada pool aastat kauem kui mees ise.
Isand Coquenard vaatas, kuidas külaline neelas lahjendamata veini, ja ohkas. «Kas te ei sooviks ube, mu nõbu Porthos?» küsis proua Coquenard tooniga, mis näis ütlevat: «Uskuge mind, ärge neid sööge!» «Võtku mind kurat, kui ma neid maitsen!» sosistas tasa Porthos. 360 Kõvasti lausus ta: «Tänan, nõbu, mu kõht on juba täis.» Tekkis vaikus. Porthos ei teadnud, mida teha. Advokaat kordas mitu korda: «Ah, proua Coquenard! Ma tänan teid, teie lõuna oli tõeline pidusöök. Jumaluke, küll ma alles sõin!» Isand Coquenard oli söönud oma supi, kana mustad jalad ja ainsa lambakondi, mille küljes oli veidike liha. Porthosele näis, et teda pilgatakse, ning ta hakkas juba vurru keerutama ja kulmu kortsutama, kuid proua Coquenard'! põlv soovitas talle õrnalt säilitada rahu. See vaikus ja vaheaeg serveerimises, mis jäid arusaamatuks Porthosele, olid, otse vastupidi, hirmsa tähendusega kirjutajatele: advokaadi pilgu peale tõusid nad proua
ära ole jälle loll ega ära lase inimesi aru saada, mis lahti on. Nüüd katsusime sulle head nõu anda; selle eest sõida meist kakskümmend miili kaugemale, ole hea poiss. Pole mõtet maale minna seal, kust see tuli paistab, -- seal on ainult puuladu. Kuule, su isa on vist vaene mees; pean ütlema, ta on väga õnnetus seisukorras; siin, -- panen kahekümne-dollarise kuldraha siia lauale, võta see, kui laud sinust mööda ujub. Kangesti paha tunne on, et me sind ei aita, -- aga jumaluke! -- rõuged pole naljaasi, eks?» «Pea, Parker,» ütles teine mees, «pane see kahekümneline minu poolt ka lauale. Jumalaga, poiss, tee, nagu mister Parker õpetas, ja kõik on hea.» «Just nii, mu poeg, jumalaga, jumalaga. Kui näed põgenenud neegreid, pea nad kinni, saad raha.» «Jumalaga, härrad,» ütlesin, «ma ei lase ühtki põgenenud neegrit mööda, kui võimalik.» Nad läksid ara, ja ma läksin tagasi parvele. Mul oli sant ja vilets tunne, sest ma
annaabi.ee 
