India, Egiptus ja Jugoslaavia. 1955.a. Bandungi konverents Indoneesias - 23 Aasia ja 6 Aafrika riiki kes teatasid, et nemad on maailmas kolmandaks jõuks - siit tuli käibesse väljend "kolmas maailm". Sealt peale hakkasid sageli esinema omaette grupina ka ÜRO-s. Põhiteemad: antikolonialism, vastuseis rassismile, neutraliteet külma sõja suhtes. Tahtsid rahvusvaheliste organisatsioonide päevakorda julgeolekuprobleemide kõrvale tõsta majandus- ja sotsiaalküsimused. Liikumine kestab, kuid uppunud omavahelistesse nägelustesse: - mõned liikmesriigid toetanud kogu aeg kas USA või NSVL liini ja seetõttu toiminud liikumise kui terviku suhtes Trooja hobustena - arengutase, ideoloogiad ja regionaalsed vaenud erinevad - OPEC-i ja Lõuna uusindustriaalsete maade esilekerkimine on veelgi erinevusi rõhutanud 3. Araabiamaade liikumine (vt. Laar, lk.93-94)
vabadusleek lämmatati. Praha kevad kuulsusetu lõpp ja Brežnevi doktriin olid masendavaks sõnumiks kõigile, kes olid lootnud, et nõukogude režiim muutub aja jooksul mõistlikumaks ja et seda on võimalik parandada n-ö seestpoolt. Pettumuse avalduseks olid dissidentluse tugevnemine. Euroopa Julgeoleku ja Koostöönõupidamine Pingelõdvenduse sümboliks Euroopkas kujunes Euroopa Julgeoleku ja Koostöönõupidamine ehk Helsingi protsess. Esimesena esitas ettepaneku korraldada Euroopa julgeolekuprobleemide arutamiseks nõupidamine 1966.aastal Varssavi Lepingu Organisatsioon, kuid siis lükkas Lääs selle tagasi. Pingelõdvenduse edenedes hakkas Lääne suhtumine mutuma. Lootuses, et Lääne ja Ida koostöö mahendab kommunistlikke diktatuurirežiime Kesk- ja Ida-Euroopas, asusid lääneriigid selise nõupidamise kokkukutsumist toetama. Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamise ettevalmistustes etendas Moskva ja lääneriikide vahendajana olulist osa Soome president Urho Kaleva Kekkonen. 1973
aastatest ka Euroopa Liit, hakati Euroopa Nõukogu poolt kasutama lipu sellist varianti, kuhu on lisatud ka e-väiketäht. Euroopa hümn võeti kasutusele 1972 ja selleks sai Ludwig van Beethoveni 9. sümfoonia finaalist pärinev „Ood rõõmule”. Euroopa Nõukogu 15.aastapäeval 5.mail 1964 kuulutati 5.mai Euroopa päevaks.) Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon: 1960.aastate teisel poolel tegid VLO liikmesmaade juhid lääneriikidele ettepaneku korraldada nõupidamine Euroopa julgeolekuprobleemide arutamiseks. Esialgu vaadati läänes ettepanekule umbusuga ning selles nähti NSV Liidu soovi kinnistada Külma sõja käigus kujunenud jõuvahekordi ja piire. Kui 1970.aastate pingelõdvenduse käigus hakkasid ka lääneriigid huvituma koostööst idabloki riikidega, lootes seeläbi mahendada Ida- Euroopa diktatuurirežiime. Soome presidendi U. K. Kekkonen`i vahendusel 1972 alanud konsultatsioonid tipnesid 1975 Helsingis 33 Euroopa riigi, USA ja Kanada poolt allkirjastatud
aastal käis Brežnev edukalt vastuvisiidil. Suhted paranesid ka Lääne-Saksamaa ja NSVL vahel, mis kulmineerusid eelpoolmainitud idalepingute ja Ida-Saksamaa tunnustamisega. Sõbralikke liite ja külastusi tehti ka USA ja NSVL vahel, tähtsaimad sõlmitud paktidest olid relvahulgapiiramislepingud. Helsinki lõppakt – o Esialgselt pakutud 1966. aastal välja VLO poolt Euroopa julgeolekuprobleemide arutamiseks, kuid Lääs lükkas selle tagasi. o Peale pingelõdvenduse edenemist loodeti julgeolekupakti abil leevendada kommunismiriikide režiimi ning hakati plaanima ühiskohtumist. o Suhetes Ida ja Lääne vahel mängis vahendajat Soome ja selle president U. K. Kekkonen. o Seetõttu peeti 1975. aastal kolmas ja viimane kohtumine, kus loodud rahu, julgeoleku ja
Juulis 1991a sõlmisid USA ja NSVL strateegilise relvastuse vähendamise lepingu. Helsingi protsess 1970a toimus Ida-Lääne suhete detentne ehk pinge lõrvenus. Omavahel leppisid Ida- ja Lääne-Saksamaa, suhteid parandasid NSVL ja Prantsusmaa, kes oli NATOst välja astunud. Nihe toimus ka NSVLiidu ja USA suhetes. Pingelõdvendusprotsessi ei lülitunud vaid Suurbritannia ja Jaapan. 1966a tegid VLO liikmesmaade juhid ettepaneku korraldada nõupidamine Euroopa julgeolekuprobleemide arutluseks. Lääneriigid mõistsid, et kava taga on NSVLiidu soov, et lääs tunnustaks Euroopas pärast II MS kujunenud Jõuvahekordi ja piire. 1970ndatel aastatel nõustati lootuses, et koostöö pehmendab Ida-Euroopa diktatuuri. NSVLiidu ja lääneriikide vahendajaks sai Soome, mille presidendiks oli V.K. Kekkonen. Nõupidamine avati 1973a juulis Helsingis, kus olid koos välisministrid. Teine etapp algas septembris 1973a Genfis ja kestis 1975nda aastani
annaabi.ee 
