Goethe seadis esiplaanile tegevuse range ühtsuse novellis, välistades nõnda kõrvalepisoodid- ja tegelased. Saksa romantikutest on novelliteooriasse veel jälgi jätnud näiteks: - F. Schlegel, 1981 novell on sobiv esitama mingit sügavalt subjektiivset meeleolu või vaadet kaudselt ja just kaudsus ja sümboolsus võib novellis saavutada oma suurima võlu. Samuti rõhutas ta jutustaja tähtsust, esitus peab köitma, novell kui anekdoot. - L. Tieck sõna novell ei tohi samastada juhtumuse, loo, jutustuse ega anekdoodiga. Kõige tähtsamaks pidas ta pöördepunkti, mis tema sõnul eristab novelli teistest proosazanritest. - F. T. Vischer- võrdles novelli romaani, anekdoodi ja idülliga. Novell annab tema sõnul maailmatervikust vaid väljalõike (romaan annab hõlmava ettekujutuse), ei näita isiksuse täielikku arengut nagu romaan, vaid ühe momendi inimese elust ning novell põhineb sageli traagilisel, mitte koomilisel nagu anekdoot. - P
Riigikirik oli Burke'i arvates vabade kodanike jaoks möödapääsmatult vajalik, sest see kehastas inimestele võimu ja korda. Konkordaadiga sai Prantsuse uus poliitiline kord paavsti autoriteedi kaudu oma pühitsuse ja heakskiidu. Keegi ei võinud enam väita, et vabariik oli jumalatu ja paganlik. Paavst saavutas aga selle, et katoliku kirik kui enamuse kirik Prantsusmaal sai endale riigi toetuse. Viimane ei tähendanud riigiusuks saamist, vaid enamususuks kuulutamist. Kirik siirdus paavsti juhtumuse ja kohtuvõimu alla, kaotades oma vanad eesõigused ja maad (piiskopkondade arv vähenes) ning piiskoppide ametisse nimetamise õigus jäi Napoleonile. Riigi Esimese konsuli ees tuli kõigil piiskoppidel enne ametisse ordineerimist ja riigipalgale pretendeerimist anda riigile truudusevanne. Prantsuse kalvinistid, luterlased ja juudid said endale usuvabaduse, mis jäi kehtima 1905. Aastani. Vatikanis tunti end pärast konkordaadi sõlmimist hästi. Paavsti emotsioonid olid ülevad: mõelda
*1796-,,Wilhelm Meisteri õpiaastad"; 1829- ,,Wilhelm Meisteri rännuaastad" see kujutab kunstnikuisiksuse kujunemisteed, mille elutarga juhtmõtte sõnastab G ise: ,,Kõik, mis meiga juhtub ja jätab jälgi, soodustab märkamatult meie arenemist." *Draama ja proosa kõrvale viljeles ta ka luulet. Tunde- ja loodusluule motiividel: ,,Ränduri öölaul" ,,Mignon" ,,Nõmmeroosike" *Ballaadid: ,,Haldjate kuningas"(,,Metshaldjas") *G: ,,Kõik mu luuletused on sündinud mingi juhtumuse alusel, nad on ajendatud tegelikkusest...õhust võetud luuletusi ei loo ma mingi hinna eest." *Tõenäoliselt aastatel 17731775 kirjutas Goethe draama "Faust" algvariandi. Ühtekokku tegeles ta selle näidendiga ligi 60 aastat. "Fausti" esimene osa valmis 1806. aastal ja ilmus 1808. aastal. "Fausti" teise osa lõpetas ta 1832. aastal ning see ilmus pärast tema surma. *Olulisel kohal Johann Wolfgang von Goethe loomingus olid aforismid. ,,Noore Wertheri kannatused" 1
analüüsimiseks mõtlemisaega. Kuid iga kord, kui seisame suure või väikse otsuse ees, blokeerime Tao mõju just selle protsessiga, mis meid reageeringuks ette valmistab. Meie sees oleval tarkusel ei ole mingit võimalust tegutseda, sest me ei kuula seda ning oleme liiga hõivatudise lahenduse leidmisest. Me peaksime oma intelligentsi aga usaldama nii elu pisiasjades kui ka suurtes. Meil tuleks harjuda iga väikse väljakutse ja juhtumuse peale mitte mõtteid raiskama. Peaksime tegutsema intuitsiooni impulsside järgi, mis tekivad iga väiksemagi sündmuse juures ja seda viivitamatult. Peaksime õppima seda impulssi tajuma ja vastavalt tegutsema, vaevamata end küsimustega, kas see on õige või vale. Samuti selgitab Fischer, et kui usaldame enda sisetunnet ja otsuse järel leiame, et käitusime valesti, siis see kestab vaid hetke, pikemas perspektiivis tulevat välja otsuse õigsus.
kõrval. Maret hakkas rabelevail käsil ta rõivaid ja jalarätte päästma. Ta ei pannud vastu, Nii ei saanud Maret metsavahilt mingit lohutust. Ta pidi üksi kandma oma muret. ei liigutanud end ega vastanud küsimus-tele. Siis asetas Maret ta selili voodisse. Kui päeva jooksul inimesi üle jõe sõitis, kes vähegi kuulata tahtsid, siis kaebas ta Ta lamas pool-alasti, verised põlved paljad, pea jälle imelikult taha murtud ja laialt juhtumuse üle ja palus nõu. Kuid mis võisid öelda külamehed peale õhkamise või kõrbenud habemekonts püsti. Ta polnud meelemärkuseta ega maganud, kuid ainult nurina valitsuse üle. Toodi muid näiteid sõjaohvreist ja mindi edasi. Kõigil olid omad oigav hingamine andis tunnistust ta elust. hooled. Maret jooksis tuba mööda, tulise rutuga haava-mähkmeid käristades
Kes te ometi olete?» Preester tõstis torba üles. Tütarlaps vaatas ja nägi selle sünget nägu, kes teda juba ammust aega oli jälitanud, deemoni pead, kes Falourdeli juures ta kalli Phoebuse kohale ilmus, silmi, mida ta viimati pussnoa läheduses nägi hõõguvat. Selle inimese ilmumine, mis talle alati saatuslik oli olnud, teda õnnetusest õnnetusse ja kuni piinapingini 312 lükanud, kiskus ta tardumusest välja. Tihe loor, mis ta mälestusele oli laskunud, rebenes. Kõik ta õnnetu juhtumuse üksikpildid alates ööst Falourdeli juures kuni kohtuotsuseni Justiitspalees tulid korraga ta mällu, ja mitte ebamääraselt ning ähmaselt nagu seni, vaid selgelt, aredalt, teravalt, rabavalt ja õudselt. Need pooleldi kustunud, ülemääraselt suurte kannatuste all peaaegu ununenud mälestused ärkasid tas uuesti ellu selle sünge kuju lähedal, nagu seninähtamatud kirjatähed valgel paberil tule lähedal nähtavale tulevad. Ta tundis,
annaabi.ee 
