Absolutism Prantsusmaal. Domineeris 17. sajandil ning 18. algul. Selle hiilgavaimaks esindajaks peetakse Louis XIV, juhtlausega: "Riik, see olen mina" (l'Etat, c'est moi). Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja ideaalsemaks valitsemisviisiks. Louis XIV valitsusajal, kui absolutism rakendus Euroopa ajaloos ilmselt kõige hiilgavamalt ja ulatuslikumalt, tekkis sellele ka mitmeid toetavaid teooriaid, millest ühe autoriks oli ka kuningas ise
oma võimutäiust puhta Jumala tahtega, mida ei tohtinud segada mitte miski inimese poolt loodu, sealhulgas ka kirik, aadelkond ja muud võimustruktuurid. Selle parimaks näiteks peab ta Hispaania kuningat Felipe II, kelle ajastu juhtlauseks oli: ,,kelle võim, selle usk" (cuius regio, eius religio). Absolutismi teine järk oli õukondlik absolutism, mis domineeris 17. sajandil ning 18. algul. Selle hiilgavaimaks esindajaks peab ta Louis XIV (teisel pildil), juhtlausega: ,,Riik, see olen mina" (l'Etat, c'est moi). Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet 4 enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja ideaalsemaks valitsemisviisiks. Kolmandaks perioodiks on Roscheri järgi valgustatud absolutism, mille lõpuks on Prantsuse revolutsioon
Krahvkondade poolt ülalpeetavate üksuste asemele loodi ühtne sõjavägi, mille tuumiku moodustasid talupoegade ratsaväeüksused. Enamik ohvitsere pärines uusaadlist, kuid mõned kolonelid olid pärit ka lihtrahva seast. Uues armees kehtis range distsipliin, nii et keelatud oli isegi vandumine. Relva kaotamise või vahipostil uinumise eest ootas surmanuhtlus. Võitlusvaimu pidi sisendama puritaanlik eluhoiak. Päev algas ja lõppes palavusega. Cromwell sai tuntuks juhtlausega: "Looda Jumala peale, kuid hoia püssirohi kuiv." 1645. a. nimetati Cromwell parlamendi vägede ülemjuhataja asetäitjaks. Uus armee näitas löögijõudu 1645. a. juunis Naseby lahingus, milles kuninga sõjavägi purustati. 1646. a. märtsis lõppes esimene kodusõda parlamendileeri võiduga. Kuningas põgenes Sotimaale, sotlased andsid ta aga parlamendile välja. Sõdurid valisid esindajad, nn. agitaatorid, kes moodustasid nõukogud, mis kujunesid ohvitseride
Krahvkondade poolt ülalpeetavate üksuste asemele loodi ühtne sõjavägi, mille tuumiku moodustasid talupoegade ratsaväeüksused. Enamik ohvitsere pärines uusaadlist, kuid mõned kolonelid olid pärit ka lihtrahva seast. Uues armees kehtis range distsipliin, nii et keelatud oli isegi vandumine. Relva kaotamise või vahipostil uinumise eest ootas surmanuhtlus. Võitlusvaimu pidi sisendama puritaanlik eluhoiak. Päev algas ja lõppes palvusega. Cromwell sai tuntuks juhtlausega: "Looda Jumala peale, kuid hoia püssirohi kuiv." (4) 3.2. Parlamendi võit kodusõjas Charlesi on süüdistatud otsustamatuses ja võib-olla õigustatult, sest kiire tegutsemise korral oleks ta võinud Londoni juba 1642. aastal vallutada ning kodusõja enda kasuks lõpetada (4). Kuid nüüd konflikt üha venis ning parlament sai aega vägesid koondada ning neid reformida. Kodusõja esimestel aastatel olid edukamad kuningameelsed, kuid nad ei suutnud
poolt loodu, sealhulgas kirik, aadelkond ega muud võimustruktuurid. Selle parimaks näiteks peab ta Hispaania kuningat Felipe II, kelle ajastu juhtlauseks oli: "kelle võim, selle usk" (cuius regio, eius religio). ● Absolutismi teine järk oli õukondlik absolutism, mis domineeris 17. sajandil ja 18. sajandi algul. Selle hiilgavaimaks esindajaks peab ta Louis XIV, juhtlausega: "Riik, see olen mina" (l'Etat, c'est moi). Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja täiuslikemaks valitsemisviisiks. ● Kolmandaks perioodiks on Roscheri järgi valgustatud absolutism, mis lõppes Prantsuse revolutsiooniga. Seda iseloomustab valgustusfilosoofide ideede
annaabi.ee 
