I maailmasõja võitjad ja kaotajad I maailmasõda oli kõige esimene suurem sõda, mis puudutas üsna otseselt peaaegu kogu maailma. Varasemalt aset leidnud sõdades puudus kokkupuude selliste asjadega, nagu üldmobilisatsioon ja tööstusliku ühiskonna kaasamine ettevõtmistesse. Võib öelda, et laiemas laastus jagunesid sõja osapooled kaheks: Antant ja teisel pool Kolmikliit. Need kaks osapoolt kiskusid sõtta otseloomulikult ka need maad, kelle alade pärast sõda peeti. I maailmasõda kestis neli aastat, mille jooksul hävitati peaaegu kõik, mis ette jäi ning valati ka ohtralt verd. Selle maailmasõja lõpuks peetakse 11.novembrit 1918. aastal, mil sõlmiti Compiegne'I vaherahu ning Saksamaa kapituleerus. See tähendas vaid üht Antant oli saavutanud võidu. Kuid nii-öelda ametlik punkt pandi sellele sõjale Pariisi rahukonverentsil, kui sõlmiti Versaille'I rahuleping. Inglismaad, Prantsusmaad ja ka USA'd võib pidada kasulõik...
Ja mis peab meist saama?" Sõja lõppedes avaneb pilt, kus näeme hoonete rususid, inimlaipu ja pommiplahvatuste tagajärjel deformeerunud maapinda. Samamoodi on lõhkunud see noorte meeste hinge, olemuse, jätnud alles vaid rusud. Füüsiliselt moondanud nende väljanägemise, seda sama pilku ei näe nende silmis, mis oli siis kui nad kodust lahkusid. Räägitakse, et aeg parandab kõik haavad, kuid nende noorte meeste tükkideks kistud hinge ei paranda miski. Pilk nende silmis räägib jubedustest ja kohutavatest läbielamistest. Olgugi, et nad sooviksid jätkata unistuste täitmist, kuid iga samm nende elus on justkui allkiri paberile, mis kannab nime ,,Kadunud põlvkond".
Ta on vallanud väga tugevad emotsioonid. Siin kasutatud väljendid on äärmiselt jõulised ning mõjuvad . Oo, idioot, kes usub: armastada Võib naine, et ta südameid ei murra. Ma vihkan, nean sind, oo, nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilusat luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, Et raipeist haiseks jumalate padu. Henrik Visnapuu teine periood algab 1920. aastal luulekoguga ,,Talihari", kus ta kirjutab kodumaast ja sõja jubedustest. Ta kirjeldab seda valu, mida tekitab teadmine, kui kodud on võõraste käes ning maal, mida armastatakse, valatakse verd. Selgub Visnapuu põlgus linna ja linnaelu vastu. See on mõnes mõttes ka mõistetav kuna ta on pärit maalt ning üles kasvanud maaelu tingimustes. Ta ei ole rahul ka Eesti Vabariigi riigieluga ning võimude otsused ei vasta Visnapuu lootustele. Sõja teemat on selgelt näha luuletuses ,,Jääb inimene ikka, ikka meil veel velleks" ja ,,Ärge tapke inimest"
kokku kuus: kolm all, kolm uleval), opetajatetoa ja saali (kust viis uks raamatukokku, nU et votmeid oli kolm) avajad. Kolmandas kimbus olid koos kuuri, keldri ja pè>è>ningu ning Passi-perekorteri voti, viimane neist koige pisem, selline, mis avab pigem laekaid voi millega keeratakse ules seinakelli. Lihtne arvutustehe utleb, et votmeid oli kokku viisteist. Raamat, mida Passi-poissravi maaramise ajalluges ja millel Sobakovi pilk peatus, oli "Pruun katk". Selles raamatus raagiti jubedustest, mida Hitleri kasilased olid Eestis toime pannud, kuid muidugi ei lugenud poiss . midagi muud peale sonade, ei teadnud ju ta, kes oli Hitler. Peale musta haakristi kaanel oli raamatus veellilla tempel, mille jargi raamat kuulus raamatukogule. Just seda kooritas Sobakov, just see torkas talle silma; raamat oli nii isearaliku nurga alt, et ta nagi ka seda, mida poleks tohtinud naha. Ujumine sobis- Passi-poisile nagu raamatu lugeminegi. Kui jatta korvale see, et
Et ei ütleks ,,Ma ei jaksa enam" asemel ,,Ma ei taha enam". Kui hakata täiel määral tahtma, suudetakse kohe. Kõigiga ei tohi igal sammul nõustuda, see on nürimeelsete viis. Tahtmisest pole küll, pead ihkama, siis suudad. P mõistab, et pole oma hädade lõppu küllalt suure innuga tahtnud. Surm: Kui näeb teise inimese surma, siis tuleb see ka temale mõttesse. Tuleb püüelda niisuguse elu poole, milles inimene on vaimult nii suur, et lakkab olemast surelik. Surm on kõigist jubedustest esimene. Miski pole kindlam kui surm. Kui surmast kuuldes võpatad, tardud, siis oled asja üle tegelikult mõelnud. P ei mõista, et kui lõpp on üks ja sama, miks siis ei võiks elu ajal nautida ja olla õnnelik. Filosoofi puhul on lootust pöördumiseks, pidutseja on lootusetu juhtum. P küsib: miks pole talle kasu toonud surma üle mõtisklemine. Surma nähakse eemalt. Pole mõtet asju kokku ajada, et siis varanduse keskel surra. Suurele vaimule on omane, et kutsub mõistuse meelte
annaabi.ee 
