juulil 1834. aastal Pariisis viielapselisse, heal järjel olevasse pankuriperesse. Degas ei taotlenud publikumenu, ta oli äärmiselt häbelik, üksildane perfektsionist ja töönarkomaan ning ta hindas oma privaatsust väga. Maalikunstnikule meeldis maalida juba lapsepõlves ning 18. aastaselt katkestas ta juuraõpingud, et pühenduda maalikunstile. Ta õppis nooruses mitme kuulsa kunstniku käe all, üks nendest oli J. A. D. Ingres, kus ta arendas muuhulgas ka oma joonistusoskust. Pärast seal õpitud aega käis ta veel Louis Lamothe'i juures õpinguid jätkamas ja täiendas ennast Ecole des Beaux-Arts'i kunstikoolis. Kuni neljakümnendate eluaastateni ei müünud ta ühtegi enda loodud maali. Degas oli impressionistide ringi asutajaliige, eksponeeris oma töid nende kunsti alustalasid vapustavatel näitustel ning jagas arusaama, et kunsti peab tegema uuele, kaasaegsele inimesele, mitte siplema mineviku kütkes
Loodusläheduse taotlemisel pöörati tähelepanu perspektiiviseadustel põhinevale ruumikäsitlusele. Töötati välja õpetus perspektiivist, arendati antiikajast pärinevat tsentraalperspektiivi. Kaugemaid esemeid kujutati väiksemaina kui lähemaid. Ruumimulje loomiseks kasutati ka värviperspektiivi, mille puhul kaugemaid esemeid kujutatakse sinakates toonides või ähmasemate piirjoontega. Tegelikkuse illusiooni loomine nõudis teoreetilisi teadmisi anatoomiast ning täiuslikku joonistusoskust, et piiritleda vorme ja detaile: läbipaistvaid loore, tikandeid, kangaid, lilli, vilju jne. Algul staatilised ja tihti kolmnurksed kompositsioonid kaldusid 16.saj lõpus suurema keerukuse ja liikuvuse poole. Abstraktse ruumi andis 15 saj edasi ühtlane ja selge valgus. Vormide paremaks edasiandmiseks lasutati küljelt (sageli parempoolsest osast) langevat valgust. Kompositsiooni üld- ja üksikosade mõju suurendamiseks kasutati tumedate ja heledate toonide vastandamist. Leonardo da Vinci
Nagu hiljem välja tuli, osutus jõu abil lendamine võimalikuks alles tõhusate kergekaaluliste mootorite leiutamise järel, peaaegu neli sajandit pärast Leonardo surma. Juba oma varastel maalidel oli Leonardo üles näidanud innukat huvi looduse täpse jäljendamise vastu. Ta joonistas taimi kogu elu ning uuris põhjalikult nende proportsioone. Ta jõudis järeldusele, et erinevad vormid looduses ei ole sugugi nii juhuslikud, kui näivad. Leonardo kasutas oma suurepärast joonistusoskust taimevormide keerukate detailide jäädvustamiseks. Tema hoolikas varjutamisetehnika muudab taime kuju vaatajale täiesti arusaadavaks. See pole lihtsalt taimejoonistus, vaid kunstiteos. 1503. aastal kutsuti Leonardo maalima suurt seinamaali Palazzo Vecchiosse, vanasse Firenze paleesse. Nüüd olid tema kavatsused aga veelgi auahnemad kui ,,Püha õhtusöömaaja" puhul. Teine suur renessansiaja kunstnik Michelangelo kutsuti maalima samasse ruumi samalaadset seinamaali
Juba praegu on muuseumi ja Kääriku talu vahel kujunenud täiesti toimiv õpikeskkond, noored saavad talus süüa ja ööbida, muuseumis Raua kogudega tutvuda, maalida- joonistada, rahvakunstipraktikat teha – kõigi kunstikõrgkoolide tudengid käivad rahvakunstipraktikal, Tallinnast, Tartust ja Viljandist. “See on elu vundament − nende asjade keskel olla, neid uurida, tunda.” (Raud kiidab Tartu noorte joonistusoskust ja ohkab veidi, mõeldes parklaaugule, mis Tallinnas kunstiakadeemia asemel haigutab.) “Oleks praegu sellist vaimujõudu, et ütleks noortele – kõigi nende välismaa riikide ja firmade nuumamine on jama. Hakake kandma oma vanaemade kootud ja tehtud riideid. Nii nagu mina käisin koolis! Kui palju me saaksime oma raha endale jätta. Et au sees oleks oma naabrinaise käest saadu, mitte ei tea kust kaugelt sisse toodud firmamärgiga asi. Firma olekski Eesi Asi.
Loodusläheduse taotlemisel pöörati tähelepanu perspektiiviseadustel põhinevale ruumikäsitlusele. Töötati välja õpetus perspektiivist, arendati antiikajast pärinevat tsentraalperspektiivi. Kaugemaid esemeid kujutati väiksemaina kui lähemaid. Ruumimulje loomiseks kasutati ka värviperspektiivi, mille puhul kaugemaid esemeid kujutatakse sinakates toonides või ähmasemate piirjoontega. Tegelikkuse illusiooni loomine nõudis teoreetilisi teadmisi anatoomiast ning täiuslikku joonistusoskust, et piiritleda vorme ja detaile: läbipaistvaid loore, tikandeid, kangaid, lilli, vilju jne. Algul staatilised ja tihti kolmnurksed kompositsioonid kaldusid 16.saj lõpus suurema keerukuse ja liikuvuse poole. Abstraktse ruumi andis 15 saj edasi ühtlane ja selge valgus. Vormide paremaks edasiandmiseks lasutati küljelt (sageli parempoolsest osast) langevat valgust. Kompositsiooni üld- ja üksikosade mõju suurendamiseks kasutati tumedate ja heledate toonide vastandamist
annaabi.ee 
