„Jõustamine” ja tugevustel põhinev lähenemine Autor: Marju Selg Autor alustab artikli kirjutamist järgmiselt : „Käsitlen võrdlevalt kahte olulist mõistet, püüan välja tuua nende tähendusnüansse ja näidata, millistesse avaramatesse mõistesüsteemidesse need kuuluvad.”Artiklis on räägitud nende kahe mõiste esisust ning erinevusest. Autorit ennast ajendas seda kirjutama Dagmar Narussoni „Juhtumikorralduse käsiraamat”, kus „ei joonistu selgelt välja nende kahe lähenemisviisi vastastikku täiendavad jooned ja põhimõttelised erievused. Need on esitatud kui ühe raamistiku komponendid, mis üksteist täiendavad”. Samuti nendib ta, et Eesti sostisaaltöö kirjanduses on nende kahe mõiste rakendus pisiavalt avamata ja lahti seletamata. Teiseks seletab ta, et sõna empowerment ei ole korrektne sõna selle tähenduse väljatoomiseks. Ta soovitab (ja kasutab ka ise edaspidi)
seega siis peamiselt pilvede esiletoomiseks ning merele ja mägedes. Kollase filtri rakendamisel on vaja säritust suurendada suhteliselt vähe 1,2-2 korda Oranz On kollasest tugevam, seda kasutatakse peamiselt sinise ja tugevama filtri korral ka rohelise spektrivärvi tõkestamiseks, nagu näiteks kaugete vaadete pildistamisel läbi õhuvine. Säritust tuleb keskeltläbi suurendada 3 korda Punane Siniste ja roheliste kiirte tõttu ei joonistu loodusfotodel välja varjund. Seda asjaolu kasutatakse ööefektidega piltide tegemiseks päeval. Sinised ja rohelised esemed antakse fotol edasi väga tumedana, punased aga väga heledatena. Läbi õhuvine pildistamine on tagajärjekam punase filtriga. Säritust peab suurendama vähemalt 4 korda Sinine Tugevdab kaugete vaadete puhul õhuvinet, seega aitab luua õhuperspektiivi. Filter teeb fotol punased värvused tumedaks ning sinised heledaks
Nii pöörati erilist tähelepanu riietusele, käitumisele, kõnemaneerile jne.; kõik harmoneerus peeneks kaasaja eluviisiks, millest ei puudunud magus dekadents. Kultiveeriti peent, elitaarset ilu, mis andis Oscar Wilde`ile põhjust mänglevaks paradoksiks: loodus jäljendab kunsti. Elu ja kunsti ühtsuse ideega seondub omakorda kõigi kunstide ühtsuse idee. Juugendkunstnike teoseid hakati iseloomustama muusika termineid kasutades: „rütmiline joon“, „meloodiline joonistu“ jne. Taotleti kunstide sünteesi: arhitektuur, interjöörid, daamide kleidid, lauanõud ja nendes serveeritav toit, muusika, luule, maalid koos raamidega – kõik olid võrdselt olulised täiusliku terviku loomisel. Selle aja kunstnikele oli võõras kitsas spetsialiseerumine: kunstnik võis korraga olla nii arhitekt, ruumikujundaja, keraamik, maalikunstnik, moelooja kui kunstiteoreetik, kelle looming moodustas ühe harmoonilise terviku. (Nt. Ch. R. Mackintosh, G. Klimt jpt). KUNSTNIKUD
võrreldes poole suurem (vaata Joonis 22.). Üldine keskmine on 50-85 aastaste puudega võrreldes tunduvalt suurem ning üsnagi sarnane alla 50 aastaste puudega. Selisoo nooremate puude (alla 50 aastased) aastane juurdekasv jääb alla nii Puhatule kui ka Kõrgesoole. Võrreldes Kõrgesoo ja Puhatuga on Selisoo noorimate puude juurdekasv olnud 1960-2009 aastani tunduvalt ebastabiilsem. See tähendab, et aastaste juurdekasvude erinevused on küllaltki suured ja ei joonistu välja nii selge trendina, nagu Kõrgesoos ja Puhatus. 2,5 2 1,5 mm 1 0,5 0 1962 1970 1960 1961 1963 1964 1965 1966 1967 1968 1969 1971 1972 1973 1974 1975 1976 1977
Nii pöörati erilist tähelepanu riietusele, käitumisele, kõnemaneerile jne.; kõik harmoneerus peeneks kaasaja eluviisiks, millest ei puudunud magus dekadents. Kultiveeriti peent, elitaarset ilu, mis andis Oscar Wilde`ile põhjust mänglevaks paradoksiks: loodus jäljendab kunsti. Elu ja kunsti ühtsuse ideega seondub omakorda kõigi kunstide ühtsuse idee. Juugendkunstnike teoseid hakati iseloomustama muusika termineid kasutades: ,,rütmiline joon", ,,meloodiline joonistu" jne. Taotleti kunstide sünteesi: arhitektuur, interjöörid, daamide kleidid, lauanõud ja nendes serveeritav toit, muusika, luule, maalid koos raamidega kõik olid võrdselt olulised täiusliku terviku loomisel. Selle aja kunstnikele oli võõras kitsas spetsialiseerumine: kunstnik võis korraga olla nii arhitekt, ruumikujundaja, keraamik, maalikunstnik, moelooja kui kunstiteoreetik, kelle looming moodustas ühe harmoonilise terviku. (Nt. Ch. R. Mackintosh, G. Klimt jpt). KUNSTNIKUD
kunstiteose. Nii pöörati erilist tähelepanu riietusele, käitumisele, kõnemaneerile jne.; kõik harmoneerus peeneks kaasaja eluviisiks, millest ei puudunud magus dekadents. Kultiveeriti peent, elitaarset ilu, mis andis Oscar Wilde`ile põhjust mänglevaks paradoksiks: loodus jäljendab kunsti. Elu ja kunsti ühtsuse ideega seondub omakorda kõigi kunstide ühtsuse idee. Juugendkunstnike teoseid hakati iseloomustama muusika termineid kasutades: ,,rütmiline joon", ,,meloodiline joonistu" jne. Taotleti kunstide sünteesi: arhitektuur, interjöörid, daamide kleidid, lauanõud ja nendes serveeritav toit, muusika, luule, maalid koos raamidega kõik olid võrdselt olulised täiusliku terviku loomisel. Selle aja kunstnikele oli võõras kitsas spetsialiseerumine: kunstnik võis korraga olla nii arhitekt, ruumikujundaja, keraamik, maalikunstnik, moelooja kui kunstiteoreetik, kelle looming moodustas ühe harmoonilise terviku. (Nt. Ch. R. Mackintosh, G. Klimt jpt). KUNSTNIKUD
annaabi.ee 
