Usupärimused kirjeldavad muinasaegseid või ebamaiseid sündmusi, samuti sisaldavad need müüte maailmast ja jumalatest. Need on kirjutatud väga vanas india-aaria keeles, mida nimetatakse veeda- sanskritiks. India vanima ajajärgu kirjandust nimetatakse esimeseks veedakirjanduseks, millest tähtsaim on "Rigveda", mis koosneb 1028 hümnist muinas-india jumalatele. Kokku on jumalaid 33 kuni 3339! Jumalad jagunevad nagu maailmgi kolmeks: maad valitseb Agni (,,tuli") ja Soma (,,joogiohver"), õhuvalda piksejumal Indra ning tormi- ja äikesejumalad Marutid ja Rudra, taevast valitsevad Mitra (,,leping, sõber, päev"), Varuna (,,taevas, öö"), Surja (,,päike") ja Usas (,,koit). Veedade autoriks peetakse laulikut, kelle nimi on Vjasat. Muinasindia lauliku kohta öeldi risit (põhimõtteliselt samasugune tegelane nagu antiikajal aoid). 2) Veedade kirjandusele järgneb eeposte ajastu kirjandus (4. saj eKr 4. saj pKr), mille olulisemad eeposed on "Mahabharata" ja "Ramajana".
riigiametnikud. Eri preestreid: pontifex=sillaehitaja ja ka kalendripidaja, kroonik ning arhitekt; fetsiaal - sõnumitooja, väljakuulutaja; augur - ennustaja, arvaal - viljakuskultuste läbiviija, flamen - ülempreestri ehk pontifex maximus´e abiline, vestaneitsi - püha tule valvajanna jne. Ohverdajate peapreester oli rex sacrorum. Kultus seisnes taimsete ja loomsete ohvrite toomises ja palvetes. Vereohvriks toodi väikesi koduloomi. Põhiline ohver oli taimsed toiduained, joogiohver ja suitsutusohver. Palju kasutati odavaid asendusohvreid. Kultustoimingud olid ratsionaalsed, täpselt reglementeeritud ja palvete vorm kindlaks määratud, milles eksida ei tohtinud. Ennustamine oli ühiskonnaelus lausa riiklikult tähtis toiming. Põhivormid olid ennustamine lindude lennu järgi (auspicium), looma sisikonna vaatlemine (haruspicium), välkude jälgimine taevas ja vaatamine, kuidas kanad nokivad teri. Maagiat ja nõidumist ei sallitud, hiljem oli see karistatav. Kasutati nii
Need on kirjutatud väga vanas india-aaria keeles, mida nimetatakse veeda-sanskritiks. · India vanima ajajärgu kirjandust nimetatakse esimeseks veedakirjanduseks, millest tähtsaim on "Rigveda", mis koosneb 1028 hümnist muinas-india jumalatele. Kokku on jumalaid 33 kuni 3339! Jumalad jagunevad nagu maailmgi kolmeks: maad valitseb Agni (,,tuli") ja Soma (,,joogiohver"), õhuvalda piksejumal Indra ning tormi- ja äikesejumalad Marutid ja Rudra, taevast valitsevad Mitra (,,leping, sõber, päev"), Varuna (,,taevas, öö"), Surja (,,päike") ja Usas (,,koit). · Veedade autoriks peetakse laulikut, kelle nimi on Vjasat. Muinasindia lauliku kohta öeldi risit (põhimõtteliselt samasugune tegelane nagu antiikajal aoid). · 2) Veedade kirjandusele järgneb eeposte ajastu kirjandus (4. saj eKr 4. saj pKr), mille olulisemad eeposed on "Mahabharata"
3. jumalad surematud ja mõistusega · Jumal ei ole kõikvõimas · Jumalatel võib olla algus ajas · Seotud ka inimtegevusega nt. Mercurius kaupmeeste kaitsejumal, Mars sõjameeste kaitsejumal · Lokaalsed jumalused · Usutakse, et riigi hea käekäik sõltub inimeste suhtumisest jumalatesse · Inimeselt ei oodatud täielikku pühendumust : nõuti õiglast käitumist, karistati vande murdjaid, tahtsid ohvriande loomi, joogiohver · Religioossed õpetused on tagaplaanil võrreldes mõningate religioossete toimingutega : ohverdamine, palvetamine ja hümnide laulmine jumalatele. Hinge taaskehastumise õpetus Laialt levinud uskumus, et inimesed lähevad pärast surma allmaailma, kuhu aga minna ei tahetud. Üldmõisted Maailmausund usundid mille järgijad moodustavad kõige suurema osa maailmas Kuulumine ilma uskumiseta inimene võib olla kirikunimekirjas aga ei usu Jumalasse
vahel otsis inimene juba varasel ennemuistsel ajal ohvrist abi. Ohverdamine on niisama vana kui usk. Ohverdades avaldab ta oma nõrkust ja jõuetust kõrgema väe ees. Ohverdamise komme kõigi maailma rahvaste seas tunnistab, et see komme inimese südame sügavast tarvidusest välja on kasvanud. Muistsed eestlased ohverdasid juba ammu enne ristiusu tootjate ilmumist. Oma ohvreid nimetasid nad harva ohvriteks, enamasti kutsusid nad neid andideks, aga võimalik ka, et kahjaks. Joogiohver vähemalt kandis vanade eestlaste suus tavaliselt kahja nime. Ohvril on mitmesugune tähendus. Ohver tahab kas kõrgemat olevust inimesele armuliseks, heldeks meelitada või kõrgemale olevusele armastust ja tänu avaldada, aga ka kõrgema olevuse viha lepitada ja ähvardavat hädaohtu eemale saata. Suurema jagu ohvreid püüab kõrgemalt olevuselt armu ja abi; niisuguseid nimetame palveohvriteks. Oma olemuse poolest on ohvrid verised ja mitteverised. Veristeks ohvriteks loetakse
annaabi.ee 
