Leidsid 6 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Jalgratta ajalugu ". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kuradi, esiisa, videviku, hirmus, leiutamisest, leidur, comte, esiisaks, möödus, jalgrataste, hullus, pugesid, õhtuti, elusat, liikuda, oldi, terror, muutuma, väljakannatamatuks, peos, ragin, karjatas, külavanem, andesta, arkadi, viibis, toonud, pidasid, õnnetuJalgratas Jalgratas leiutati 1790. aastal, see on 224 aastat tagasi. Selle kõige lihtsama variandi leiutas prantsuse leidur Comte de Sivrac. Alguses oli jalgratas väga võõras asi ja see tekitas inimestes isegi hirmu. Näiteks Venemaa ühes külakeses pidasid talupojad jalgrattal sõitvat meest kuradiks, sest külarahva arvates ei saanud inimene sarnaselt püsida ja pealegi veel nii kiiresti edasi liikuda. Räägitakse, et ühel õhtul läksid küla julgemad mehed lõpuks külatänavale. Nad kandsid teele palke, risu ja kive. Siis jäid nad kaikad peos vanakuradit ootama. Peagi kostiski hirmus ragin ja mütsatus
Mõtle ikka isa peale. Isa oleks ennemini andeks palunud ja Tarapita oleks oma rumaluse eest tapelda saanud. Häbene, Tarapita, häbene, sa pole parem sugugi kui päris koer! Kas see on mu kasvatamise vaeva palk? Mine, ma ei salli sind!» See manitsus mõjus niipalju, et Tarapita oma urina jättis ja Oodo veel ikka vihaselt, aga rohkem rüütellikult ütles: «Siis peab ta minuga võitlema. Minu au nõuab seda.» «Minugi pärast,» seletas Jaanus vahvalt ja tõusis püsti. «Te olete hirmus kangekaelsed,» kurtis preilike ja uuris haleda meelega vaenlaste nägusid, et sealt vähematki leppimismõtet leida. Aga sealt puhast tigedust ja kõrkust lugedes tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt: «Siin ei või te võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda!» Mindi aeda. Pehme liivane kõht tihedate vaa-rikapõõsaste vahel valiti võitlusepaigaks ja vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui võitlus
Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?» «Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin. Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega. «Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?» Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte. «Maha pedellid! Maha kaikakandjad!» «Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?» «See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledzi laekahoidja.» «Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!» «Saturnalitias mittitnus ecce nuces.»* «Maha kõik kuus teoloogi oma valgete ülekuube-dega!» «Kas need on teoloogid? Mina arvasin, et need on haned, mida Sainte-Geneviève Roogny
«Roosiromaani» autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid hugenotid seda teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes naisi Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi uksekün-nistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud soomussärki selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid «Vabamöldri» kõrtsi poole, mille ees tungles minutist minutisse kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm. Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda taolist sündmust oma arhiivides. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord
seepärast käskis ta mul otsekohe minna ja oma töö ära teha -- ta lubas ise värvimise järe!e valvata.» «Oh, ära pane tähelegi, mis ta ütles, Jim. Niiviisi ta räägib alati. Anna ämber -- olen ühe minuti pärast tagasi. Tema ei saa sellest teadagi.» «Ma ei tohi, mässa Tom. Vanaproua lööb mul pea otsast maha. Tõepoolest.» «Tema! Ta ei löö kunagi kedagi, koputab ainult sõrmkübaraga pähe, ja kes hoolib sellest, ma tahaksin teada. Ta ähvardab hirmus palju, kuid ähvardamine ei tee,haiget -- igatahes mitte siis, kui ta ise ei nuta. Jim, annan suue marmorkuuli. Annan sulle valge kuuli.» Jim lõi kõhklema. 17 «Valge kuuli, Jim, ja see on uhke asi.» «Heldeke, see on imetore asi, ma tean. Aga, massa Tom, ma kardan nii väga vanaprouat.» Ent Jim oli ainult inimene -- kiusatus oli liiga suur tema jaoks. Ta pani ämbri maha ja võttis valge kuuli. Järgmisel hetkel lidus ta oma ämbriga ja kipitava kuklaga tänavast alla,
Lõppu pani direktor kuupäeva. Nüüd võttis ta raha laualt ja läks seda sahtlisse panema. Aga seal jäi ta äkki mõttesse. Viimaks võttis ta rublase ja pistis selle Indrekule pihku. ,,Pistke see tasku, pisut peab teiesugusel pikal mehel ikka raha olema. Kui vana olete? Kaheksateist täis? Ilus aeg, hää aasta, see toob õnne. Mina olen juba üle kuuekümne." Indrek viivitas raha taskupanemisega, sest tal hakkas hirmus piinlik, et ta oli esiti valetanud. ,,Mul oma jaoks on natuke," ütles ta. ,,Mis?!`` hüüdis direktor. ,,Teil on veel raha? Kuipalju? Kus?" ,,Jäi kasti," vastas Indrek. ,,Mis?! Teil on raha kastis? Ja kast? Hotellis? Olete teie hull pääst? Raha hotellis kastis! On see veel teie raha, mis on kastis? Ei, see ei ole teie raha, vaid selle oma, kes kõige enne kasti kallale läheb." ,,On ju ainult paar rubla," vabandas Indrek. ,,Olgu või paar kopikat!" hüüdis direktor
annaabi.ee 
