Nad lootsid leida Tutanhamoni hauakambrit. Just selle kindla kuninga oma, sest ühe kalju alt oli leitud fajansspeeker Tutanhamoni nimega. Samuti oli leitud kuldehe, millel oli Tutanhamoni nimi. Leiti ka savinõud. Täiendaval uurimisel selgus ootamatult, et neid oli kasutatud Tutanhamoni matmise ajal. Hiljem leiti veel mõned pitsatid Tutanhamoni nimega. Nad kaevasid kuni jõudsid Ramses VI avatud hauakambri jalamini. Sealt leidsid nad rida töölishütte, mis olid püstitatud suurte tulekivitükkide hunnikule, mis oli orus mingisuguse hauakambri läheduse kindlaks tunnuseks. Nad kaevasid üles kogu kolmnurga, kuid jätsid puutumata töölishütTide all oleva maa-ala. Lõpuks otsustasid nad pühendada Kuningate orule veel ühe talve, kuid seekord viimase. 3. novembril 1922 alustas Carter (lord Carnarvon asus sel ajal Inglismaal) kaevamist töölishüttide alt
seda ala omakorda jaotada kolmeks vööndiks. Kolmest vööndist keskmine Rebasemõisa- Tarupedaja vaheline ala on põllumajanduslikult domineeriv ala kõrgustikus, kuigi elanikke asub seal vähe. Ida- ja läänepoolne vöönd on madalam, künkad kaetud metsaga, nendevahelistes nõgudes levivad võsastunud niidud. Haabsaare mõhnastik Ainuke mõhnastik, mis erandina paikneb moreenkuplite vööndist põhja pool ja mille põhjapiir ulatub kõrgustiku jalamini. Pinnamoes domineerivad veidi pikliku kujuga fluvioglatsiaalsed mõhnad. See on Karula kõrgustiku mõhnastikest kõige järvederikkam ala. Siinsed järved on küllalt sügavad; neist Savijärv (17,6 m) on Karulas sügavaim. Tuntud on heade supluskohtade ja laagripaikadega Üdri järv Kaika-Lüllemäe tee lähedal. Pikassaare oosmõhnastik Huvipakkuv on üleminekuala Kaika kuplistikult Pikassaare rööbitise asetusega oosmõhnadele
Nad ümbritsevad lainja pinnamoe ja savannide ning kõrgendikega kaetud Dekkani kiltmaad. India paikneb troopilises ja lähisekvatoriaalses mussoonkliima vöötmes. Selgesti eristuvad kolm aastaaega: suhteliselt jahe ja kuiv talv, kuum ja kuiv kevad-suvi ning kuum, niiske ja sademete rohke suvi-sügis. Indias on palju suuri jõgesid, kuid selle maa pühaks ,,Emajõeks" peetakse Gangest, mille äärde tuleb iga aasta palju palverändureid. Ganges on laevatatav kuni Himaalaja jalamini, hulk vett kasutatakse niisutuseks. Looduslik taimkate on inimtegevuse tagajärjel tugevasti muutunud. 5000 aastat tagasi olid kogu Hindustani poolsaar ja suurte jõgede madalikud kaetud metsaga. Aegade jooksul liikus inimene kaugemale sisemaale ja kõrgemale mägedesse, rajades põlde ja niisutussüsteeme. 3000 aasta eest oli kogu praegune India asustatud, ürgmaastikud aga kaotanud oma algse ilme. Nüüdisaegses taimkattes on valdavad savannid, kuivalembesed hõrendikud ja heitlehised metsad
kõrgune Rebasemõisa Tornimägi, mis on ka suurima suhtelise kõrgusega (veidi üle 60 meetri). Lüllemäe kuplistiku ida- ja läänepoolne vöönd on madalam, künkad kaetud metsaga, nendevahelistes nõgudes levivad võsastunud endised soised niidud ning maastik on seetõttu vaateliselt suletum. [4] 4. Haabsaare mõhnastik- ainuke mõhnastik, mis erandina paikneb moreenkuplite vööndist põhja pool ja mille põhjapiir ulatub kõrgustiku jalamini. Pinnamoes domineerivad veidi pikliku kujuga fluvioglatsiaalsed mõhnad. See on Karula kõrgustiku mõhnastikest kõige järvederikkam ala. [4] 5. Pikassaare oosmõhnastik- huvipakkuv on üleminekuala Kaika kuplistikult Pikassaare metsavahikoha ümbruse rööbitise asetusega oosmõhnadele. Keskmise kõrgusega kuplid asenduvad väikeste kühmudega, mis paiknevad samasuunaliselt oosmõhnade pikiteljel. Valdavalt paralleelse asetusega madalate ooside (kõrgus umbes 10 m) pinnavormide
Tornimägi, mis on ka suurima suhtelise kõrgusega (veidi üle 60 meetri). Lüllemäe kuplistiku ida- ja läänepoolne vöönd on madalam, künkad kaetud metsaga, nendevahelistes nõgudes levivad võsastunud endised soised niidud ning maastik on seetõttu vaateliselt suletum. [4] 4. Haabsaare mõhnastik- ainuke mõhnastik, mis erandina paikneb moreenkuplite vööndist põhja pool ja mille põhjapiir ulatub kõrgustiku jalamini. Pinnamoes domineerivad veidi pikliku kujuga fluvioglatsiaalsed mõhnad. See on Karula kõrgustiku mõhnastikest kõige järvederikkam ala. [4] 5. Pikassaare oosmõhnastik- huvipakkuv on üleminekuala Kaika kuplistikult Pikassaare metsavahikoha ümbruse rööbitise asetusega oosmõhnadele. Keskmise kõrgusega kuplid asenduvad väikeste kühmudega, mis paiknevad samasuunaliselt oosmõhnade pikiteljel. Valdavalt paralleelse asetusega
koosnevad tihedast liivsavimoreenist (Rõuk 1974). Paljudes kohtades on voortel 15-20 (30) m läbimõõduga ja mõne meetri sügavusi sulglohkusid ehk oitusid, mis on tekkelt termokarstilised nõod ehk söllid. Nende märgi põhju katavad enamasti pajupõõsastega tarnakooslused ja ääristavad hall-lepad. Mõnes sügavamas lohus võib vihmasel suvel olla ka vett. Nõlvades esineb ka mitmesuguse sügavusega põikorgusid, mis võivad olla puhandanud voore isegi jalamini. Säärase puhandusoru läbib Amme jõgi Luual. Rohkem on aga lühikesi pinnavete uuristatud jäärakuid. Voorestiku servaaladel (läänes Siimustis ja idas Vasseveres, Sirguveres, Vedul, Kukemetsas) on liiva- kruusaküngastega mõhnastikke ja mitu oosi (Luual, Tarakveres). Mitmes kohas (Voorel Kalliveres, Kudinal, Kassinurmes) leidub voore jalamil allika- e nõrglubjalasundeid, mõnes kohas on voortevahelistes nõgudes ka järvelupja (Arold 2008). 5 3.4. Veestik
annaabi.ee 
