lahingutegevuse arendamiseks omal territooriumil soodne platsdarm. Eesti 2. ja 3.diviis vallutasid maikuu lõpuks Volmari (Valmiera) ja Marienburgi (Aluksne). Et saksa-läti väed olid omakorda vallutanud Riia, tekkis soodne võimalus purustada Põhja-Lätis tegutsev punaste väegrupeering. 2. diviisi otsustava pealetungiga vallutati 31. maiks Gulbene ning ning 5. juuniks jõudis rittmeister Gustav Jonsoni ratsapolk Väina jõeni, mille forsseerimise järel hõivati Jakobstadt (Jekabpils). LANDESWEHRI SÕDA. Läti sisepoliitiline olukord oli 1919. a. kevadeks kujunenud äärmiselt keeruliseks. Ulmanise poolt juhitaval Läti Ajutisel Valitsusel valitsusel puudus tegelik reaalne võim seadusliku riigikorra sisseseadmiseks ja selle kaitseks. Kunagine lätlaste au ja uhkus - I maailmasõjas sakslaste vastu vapralt võidelnud läti rahvuslikud kütipataljonid olid üle läinud Nõukogude - Vene poolele ja seega puudus neil võimalus iseseisvalt vabaneda Lätit
kultuurautonoomia. Peamine saavutus, läti linnavalitsuste võitmine läti rahva kätte. Linnades domineerisid arvuliselt lätlased. Juhtimisel siiski kõrvale tõrjutud. Valimisseadus oli ülimalt kitsas, valida said ennekõike jõukas kodanikkond, kelle hulgas lätlasi esimest korda vähe. Tuginesid oma loomulikule õigusele kaasarääkimisel ja arvukusele. 1890ndatel algas võitlus et valitsused bs käest kiskuga, 1892a Jelgavas-Jakobstadt, mil esimest korda saadi linnavalitsus enda kätte. Lähiajal ei järgnenud ühtegi uut võitu. Järgmine Valgas, koostöös eestlastega, 1901a. kuni 1905a võeti üle Volmari, Sloka, Tukkumi. Suhteliselt väiksed linnad siiski. Suuremates võimu ülevõtmine korda ei läinud. Baltisakslus olid hästi organiseeritud. Takistuseks ka rahvusliku liikumise lõhestumine, traditsionalistid vs uusrahvusllased vs Jaunas Strava. Ei suudetud välja panna suuremates linnades ühtset nimekirja, eriti Riia
25. aprillil leidis aset Ruhja katastroof- Ootamatu löögi alla sattunud Eesti allüksused jätsid ruhja maha ja rindes avanes kaitseta lävi, kuid 2. diviis suutis vastupanu osutada. Eesti vastu koondatud väeosad olid verest tühjaks jooksnud. Punaarmee tähelepanu tõmbus Poola vägede pealetung ja Vilniuse langemine poolakate kätte. Olukord oli stabiliseerunud ja Eesti pind võõrvägedest uuesti puhastatud. Rahvaväe pealetungid mais 1919: Petrograd; Pihkva; Jakobstadt: Kindral Laidoner nõudis juba varasemal ajal sõjategevuse ülekandmist Vene ja Läti pinnale, et vältida uusi sõjapurustusi Eestis ja asetada lahingutegevuse põhiraskuse naaberrahvaste (venelaste, ingerlaste, lätlaste) õlule. Rahvaväe maikuine pealtung algas Vene Põhjakorpuse löögiga Narva alt Petrogradi suunas. Põhjakorpuse juhtkond oli detsembri algul sõlminud Eesti Ajutise Valitsusega lepingu, milles lubati teha koostööd ühise vaenlase ehk enamluse vastu
kui võimalik. Eestlaste pealetung väga edukas ja kiire. 28.05 langes Marienburg- Aluksne. Marienburgis sai kapten Gustav Jonson üsna ebamäärase korralduse: vastavalt oma äranägemisele jätkata pealetungi lõuna suunas, võimalusel võtta Gulbene linn, mis oli oluline raudteede sõlmpunkt. Jonson täitis seda käsku väga aktiivselt, siis ratsaväe edasi, 31.05 hõivati Gulbene. 05.06ks jõuti välja Väina jõele, vallutati Jakobstadt ja ... . Moodustus hiilgelsuur piiramisrõngas, mis lõikas läti punased ülejäänud PAst ära. Ratsavägi läbis mõne päevaga 250 km. Märtsis oli moodustatud 3. diviis, mis hoidis rindelõiku Valgast Heinasteni, selle ülemaks oli kindralmajor Ernst Põdder. Mai lõpus Lemsalu-Limbazi-Smiltene- Valmiera liinile. Võnnu (Cesis). Saavutas samuti edu. Võnnu piirkonnas 1-2.06 kohtuti saksa üksustega, mis olid 22.05 vallutanud Riia ja edasi liikunud põhja suunas
Jamburg. Juba kolme päevaga olid eesmärgid täiedetud, Punaarmee tagnes. Juuni alguses jõuti Petrogradi juurde, Rahvaväe osalus pealetungis jäi väikseks. Kasutamaks Narva all saavutatud edu, kavandati pealetungi Pihkva suunas. Eesti kommunistlik kütideviis tuli üle ja avas tee Punaarmee tagalasse. Pihkva langes Venemaa kätte. Üldse mindi aina sügavamale Venemaale, kuna valitusus ol isegaduses ja Punaarmee moraal madal. Jakobstadt. 5. juunil jõuti oma vallustega Jakobstadi Väina jõeni, kus kohtuti Poola armeega. Koos Läti Punaarmeega lakkas olemast ka Läti NV. Marsti ka Võnnu linna. Edasi ei tungitud, kuna Saksa väed jõudsid Riiasse ja tulid Võnnu peale. Landeswehri sõda. oli Eesti Vabadussõja raames 5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919 kestnud sõjaline konflikt Lätis paikneva Saksa väekoondisega, mille koosseisu kuulus ka baltisakslastest koosnev Landeswehr (saksa k. Maavägi).
annaabi.ee 
