Peeglite arv resonaatoris on eri tootjatel erinev ning resonaatori suurus sõltub laserseadme väljundvõimsusest. Laserkiire tekitamine on soojust eraldav protsess. Selle käigus gaas ei põle ära, aga kuumeneb ja kaotab talle eelnevalt antud kiiruse. Kuumenenud gaasi enam kasutada ei saa ja see pumbatakse vaakumpumba abil resonaatorist välja. Nii gaasi pealeandmine kui ka selle väljapumpamine on pidev protsess. Väljapumbatav gaas jahutatakse spetsiaalses jahutis ja suunatakse seejärel laserseadmest välja. Antud süsteemi suurimateks puudusteks on suur töötavate abimehhanismide hulk ning pidev gaasikulu laserkiire tekitamiseks. LASERI TÖÖPÕHIMÕTE · Pump (väline kiirgus, elektrivool) ergastab aktiivaine aatomeid või molekule. · Spontaanne kiirgumine ergastatud osakesed kaotavad energiat kvandi kiirgamisega . · Stimuleeritud kiirgumine. Kui ergastatud osakesele mõjub kvant, siis naaseb osake
võrdne välisrõhuga. Keemistemperatuuride mõõtmine erinevatel rõhkudel annab küllastatud aururõhu temperatuuriolenevuse. Viimasest saab Clapeyroni-Clausiuse võrrandi abil arvutada vedeliku auramissoojuse. APARATUUR Koosneb elektriküttega kolvist 1 ning ebulliomeetrist 2, milles on pesa 3 termomeetri jaoks. Termomeetri tasku on täidetud alumiiniumpulbri suspensiooniga õlis, millel on hea soojusjuhtivus. Kolb 1 on ühendatud vaakumsüsteemiga jahuti 5 kaudu. Jahutis toimub aurude kondensatsioon, millega välditakse nende kondenseerumine ühendustorudes ja manomeetris 8. Süsteemis on kaks vahepudelit 7 ja 9, millest viimane on kraani 10 kaudu ühendatud Komovski vaakumpumbaga. KATSE KÄIK Uuritav vedelik valatakse kuiva kolbi 1 (täidetakse 3/4 kolvist), mis ühendatakse klaaslihvi abil ülejäänud seadmega. Seejärel kontrollitakse seadme hermeetilisust. Selleks avatakse kraan 10 ning vaakumpumba abil luuakse seadmes hõrendus. Suletakse kraan 10
aururõhk on võrdne välisrõhuga. Keemistemperatuuride mõõtmine erinevatel rõhkudel annab küllastatud aururõhu temperatuuriolenevuse. Viimasest saab Clapeyroni-Clausiuse võrrandi abil arvutada vedeliku auramissoojuse. Aparatuur (joon. 8) koosneb elektriküttega kolvist 1 ning ebulliomeetrist 2, milles on pesa 3 termomeetri jaoks. Termomeetri tasku on täidetud alumiiniumpulbri suspensiooniga õlis, millel on hea soojusjuhtivus. Kolb 1 on ühendatud vaakumsüsteemiga jahuti 5 kaudu. Jahutis toimub aurude kondensatsioon, millega välditakse nende kondenseerumine ühendustorudes ja manomeetris 8. Süsteemis on kaks vahepudelit 7 ja 9, millest viimane on kraani 10 kaudu ühendatud Komovski vaakumpumbaga. Katse käik. Uuritav vedelik valatakse kuiva kolbi 1 (täidetakse 3/4 kolvist), mis ühendatakse klaaslihvi abil ülejäänud seadmega. Seejärel kontrollitakse seadme hermeetilisust. Selleks
et vedelik hakkaks keema u 10 minuti jooksul. Kolvi kütet, s.o. Vedeliku keemise intensiivsust regul Õige küttereziimi korral, selleks et temperatuur oleks püsiv, peab tilkade arv olema optimaalne. Ve teiste vedelike korral (nende väiksema aurumissoojuse tõttu) veid suurem. Kui tilkade arv on alla 8 keemise juures kasvab aga rõhk ebulliomeetris, mistõttu mõõdetud keemistemperatuur osutub liig paiskub vastu termomeetri pesa 3. Vedelik voolab kolbi tagasi, aur aga tõuseb toru 4 kaudu jahutis ülevoolutoru 6 kaudu samuti tagasi kolbi 1. Auru ja vedeliku tasakaal saavutatakse termomeetri pe termomeetri näidu stabiliseerumise järgi. Praktiliselt stabiliseerub keemistemperatuur 10 minutiga saavutatud rõhul. Edasi keeratakse kraan 11 nii, et rõhk aparaadis suureneks umbes 20 mm Hg võ küttespiraali pinget. Kui vedeliku keemisel termomeetri näit on konstantne, märgitakse rõhu ja tem määratakse vedeliku keemistemperatuur 10-20 erineval rõhul
aururõhk on võrdne välisrõhuga. Keemistemperatuuride mõõtmine erinevatel rõhkudel annab küllastatud aururõhu temperatuuriolenevuse. Viimasest saab Clapeyroni-Clausiuse võrrandi abil arvutada vedeliku auramissoojuse. Aparatuur (joon. 8) koosneb elektriküttega kolvist 1 ning ebulliomeetrist 2, milles on pesa 3 termomeetri jaoks. Termomeetri tasku on täidetud alumiiniumpulbri suspensiooniga õlis, millel on hea soojusjuhtivus. Kolb 1 on ühendatud vaakumsüsteemiga jahuti 5 kaudu. Jahutis toimub aurude kondensatsioon, millega välditakse nende kondenseerumine ühendustorudes ja manomeetris 8. Süsteemis on kaks vahepudelit 7 ja 9, millest viimane on kraani 10 kaudu ühendatud Komovski vaakumpumbaga. Joon 8. Seade vedeliku küllastatud aururõhu määramiseks Katse käik. Uuritav vedelik valatakse kuiva kolbi 1 (täidetakse 3/4 kolvist), mis ühendatakse klaaslihvi abil ülejäänud seadmega. Seejärel kontrollitakse seadme hermeetilisust. Selleks
Keemistemperatuuride mõõtmine erinevatel rõhkudel annab küllastatud aururõhu temperatuuriolenevuse. Viimasest saab Clapeyroni- Clausiuse võrrandi abil arvutada vedeliku aurustumissoojuse. Aparatuur (vt joonis) koosneb elektriküttega kolvist 1 ning ebulliomeetrist 2, milles on pesa 3 termomeetri jaoks. Termomeetri tasku on täidetud alumiiniumpulbri suspensiooniga õlis, millel on hea soojusjuhtivus. Kolb 1 on ühendatud vaakumsüsteemiga jahuti 5 kaudu. Jahutis toimub aurude kondensatsioon, millega välditakse nende kondenseerumine ühendustorudes ja manomeetris 8. Süsteemis on kaks vahepudelit 7 ja 9, millest viimane on kraani 10 kaudu ühendatud Komovski vaakumpumbaga. Joonis. Seade vedeliku küllastatud aururõhu määramiseks Katse käik. Uuritav vedelik valatakse kuiva kolbi 1 (täidetakse 3/4 kolvist), mis ühendatakse klaaslihvi abil ülejäänud seadmega (üldjuhul on seade laborandi poolt juba koostatud).
välisrõhuga. Keemistemperatuuride mõõtmine erinevatel rõhkudel annab küllastatud aururõhu temperatuuriolenevuse. Viimasest saab Clapeyroni-Clausiuse võrrandi abil arvutada vedeliku aurustumissoojuse. Aparatuur. Koosneb elektriküttega kolvist 1 ning ebulliomeetrist 2, milles on pesa 3 termomeetri jaoks. Termomeetri tasku on täidetud alumiiniumpulbri suspensiooniga õlis, millel on hea soojusjuhtivus. Kolb 1 on ühendatud vaakumsüsteemiga jahuti 5 kaudu. Jahutis toimub aurude kondensatsioon, millega välditakse nende kondenseerumine ühendustorudes ja manomeetris 8. Süsteemis on kaks vahepudelit 7 ja 9, millest viimane on kraani 10 kaudu ühendatud Komovski vaakumpumbaga. Katse käik. Uuritav vedelik valatakse kuiva kolbi 1 (täidetakse 3/4 kolvist), mis ühendatakse klaaslihvi abil ülejäänud seadmega. Seejärel kontrollitakse seadme hermeetilisust. Selleks avatakse kraan 10 ning vaakumpumba
väljundvõimsust vajatakse. Peeglite arv resonaatoris on eri tootjatel erinev ning resonaatori suurus sõltub laserseadme väljundvõimsusest. Laserkiire tekitamine on soojust eraldav protsess. Selle käigus gaas ei põle ära, aga kuumeneb ja kaotab talle eelnevalt antud kiiruse. Kuumenenud gaasi enam kasutada ei saa ja see pumbatakse vaakumpumba abil resonaatorist välja. Nii gaasi pealeandmine kui ka selle väljapumpamine on pidev protsess. Väljapumbatav gaas jahutatakse spetsiaalses jahutis ja suunatakse seejärel laserseadmest välja. Antud süsteemi suurimateks puudusteks on suur töötavate abimehhanismide hulk ning pidev gaasikulu laserkiire tekitamiseks. JOONIS . Difusioonjahutusega Slabi laseri resonaatori tööpõhimõte 1. Väljuv laserkiir (ümar) 2. Teemantaken, mis vormib laserkiirt ümaraks 3. Väljundpeegel 4. Jahutusvedeliku väljavool 5. RF (radio frequency) elektroodi ergutus 6. Jahutusvedeliku sissevool 7. Tagumine peegel 8
Etapp 3. Tahke jäägi eemaldamine. Elektrifiltris püütud põlevkivituha tolm heidetakse hüd- raulilise tuhaärastussüsteemi kaudu pulbipaaki, kus segatakse tuhatsüklonites eraldatud liig- tuhaga ja edasi tahkete jäätmete hõljum suunatakse tuhapuistangule. Etapp 4. Auru gaasisaaduste kondenseerimine ja lahutamine. Puhastatud aurugaasisega suundub kondenseerimisosakonda, kus eraldatakse kesk-raskõli fraktsioon ja petrooli- solaarõli fraktsioon. Seejärel jahutis kondenseeruvad vee ja bensiini aurud, poolkoksgaas va-baneb kondenseerunud saadustest ja suunatakse kütusena energeetilistesse kateldesse. Käivi- tusperioodil poolkoksgaas põletatakse ,,küünlal". Galoteri protsessi alusel on Eestis rakendatud Petroter, Enefit-140, Enefit-280 ja TSK-500 tehnoloogiad. Neil kõigi koosseisus on järgmised üksused: Peenpõlevkivi vastuvõtusõlm Utmisosakond Kondensatsiooniosakond Tuhaärastuse sõlm Joonis 4
keemistemperatuurile, nimetatakse fraktsioneerivaks destillatsiooniks. See kujutab endast üksteise peale asetatud destillatsiooneplaate, mis moodustavad kõrge torni. Seda nimetatakse rektifikatsioonikolonniks. Fraktsioneeriv destillatsioon laboratoorsetes tingimustes Fraktsioneeriv destillatsioon laboratoorsetes tingimustes teostatakse alljärgnevalt: destilllatsioonikolbi võetakse 100 ml kütust, kuumutatakse aurustumiseni, aurud kondenseeritakse jahutis ja kondenseerunud vedelik kogutakse mõõtsilindrisse. Termomeetriga registreeritakse temperatuurid ja märgitakse üles proovi keemistemperatuuri algus ja edasi nt iga 5oC tagant kondenseerunud vedeliku maht. Kirjeldav video. http://www.youtube.com/watch?v=26AN1Lf bUPc Nafta fraktsioonide kasutus (destillatsiooni saadused) Gaasid – kütus (gaasiline kütus) Bensiin – mootorikütus Petrooleum – kütus, raketikütus
................................... märge arvestuse kohta, õppejõu allkiri Aparatuur (vt joonis) koosneb elektriküttega kolvist 1 ning ebulliomeetrist 2, milles on pesa 3 termomeetri jaoks. Termomeetri tasku on täidetud alumiiniumpulbri suspensiooniga õlis, millel on hea soojusjuhtivus. Kolb 1 on ühendatud vaakumsüsteemiga jahuti 5 kaudu. Jahutis toimub aurude kondensatsioon, millega välditakse nende kondenseerumine ühendustorudes ja manomeetris 8. Süsteemis on kaks vahepudelit 7 ja 9, millest viimane on kraani 10 kaudu ühendatud Komovski vaakumpumbaga. Joonis. Seade vedeliku küllastatud aururõhu määramiseks Töö käik. Uuritav vedelik valatakse kuiva kolbi 1 (täidetakse 3/4 kolvist), mis ühendatakse klaaslihvi abil ülejäänud seadmega (üldjuhul on seade laborandi poolt juba koostatud). Seejärel
võrdne välisrõhuga. Keemistemperatuuride mõõtmine erinevatel rõhkudel annab küllastatud aururõhu temperatuuriolenevuse. Viimasest saab Clapeyroni-Clausiuse võrrandi abil arvutada vedeliku aurustumissoojuse. Aparatuur (vt joonis) koosneb elektriküttega kolvist 1 ning ebulliomeetrist 2, milles on pesa 3 termomeetri jaoks. Termomeetri tasku on täidetud alumiiniumpulbri suspensiooniga õlis, millel on hea soojusjuhtivus. Kolb 1 on ühendatud vaakumsüsteemiga jahuti 5 kaudu. Jahutis toimub aurude kondensatsioon, millega välditakse nende kondenseerumine ühendustorudes ja manomeetris 8. Süsteemis on kaks vahepudelit 7 ja 9, millest viimane on kraani 10 kaudu ühendatud Komovski vaakumpumbaga. Joonis. Seade vedeliku küllastatud aururõhu määramiseks Katse käik. Uuritav vedelik valatakse kuiva kolbi 1 (täidetakse 3/4 kolvist), mis ühendatakse klaaslihvi abil ülejäänud seadmega (üldjuhul on seade laborandi poolt juba koostatud)
rohkem, sügisel kõige vähem. 1970. aastal tõusis teravalt üles õhu osoonisisalduse küsimus. Selgus, et automootorite töötamisel tekkivates heitgaasides on lämmastikoksiide, neid on ka lennukite heitgaasides. Lämmastikoksiidid tekivad ka lämmastikväetiste lagunemisel pinnases ja aatomipommi plahvatusel. Samuti on kahjulikud aerosoolid, mille kasutamisel satub atmosfääri freooni, sama aine on külmakandjaks külmkapi jahutis. Lämmastikoksiidid ja freoonid lagundavad osooni, mistõttu selle sisaldus atmosfääris väheneb. Seetõttu jõuab Päikeselt lähtuv ultraviolettkiirgus Maale. Selle tulemusena suureneb päikesekiirguse mõjul inimeste haigestumine nahavähki ja hukkuvad mõned tundlikumad taimeliigid. USA-s haigestub juba praegu nahavähki mitukümmend tuhat inimest aastas rohkem kui varem. 1970. aastal sooritas prantsusmaa kaks termotuumapommi katsetust.
vedelikekstraktsioon. 46. Ekstraktsiooni põhimõte. Vedel-vedel ekstraktsioon. Soxhlet ekstraktsioon Ekstraktsioon - protsess, mille käigus saab selektiivselt eraldada huvipakkuvaid ühendeid proovi maatriksist. Vedelik-vedelik ekstraktsioon - kasutatakse segavate ainete eraldamiseks proovist jaotades proovis sisalduvad ained kahe mitteseguneva faasi vahel. Soxhlet ekstraktsioon - solvent kuumutatakse destillatsioonikolvis, solvendi aurud kondenseeruvad tagasivoolu jahutis ja tilguvad ekstraktorisse, kus asub peenestatud tahke proov. See osa täitub aeglaselt sooja solvendiga ja toimub ainete ekstraheerimine tahkest proovist. Kui kamber on peaaegu täis ja vedeliku tase tõusnud sifooni ülemise otsani, siis kamber tühjeneb automaatselt - vedelik voolab tagasi destillatsioonikolbi. Iga tsükli jooksul lahustub väike portsjon huvipakkuvat ainet, mis lõpptulemusena koguneb kolbi. 47.Superkriitise ekstraktsiooni põhimõte
kumeenhüdroperoksiidiks: Lahjendatud H2SO4 lahuses viiakse kumeenhüdroperoksiid fenooliks ja teiseks kasulikuks orgaaniliseks produktiks - atsetooniks: PhC(CH3)2OOH... PhOH + (CH3)2CO 19. Nitrobenseeeni süntees. Nitrobenseen valmistatakse nitreerides benseeni nitreerimissegu juures olekul. Segu sisaldab HNO3, H2SO4 ja vett. . Segu ülehulk voolab pidevalt reaktorist mahutisse , kus reaktsioon kulgeb vajaliku sügavuseni. Produktid jahutatakse jahutis ning suunatakse seejärel kihistumisele separaatoris . Pealmise kihi moodustab nitrobenseen ja alumise kihi äratöötanud hape. Äratöötanud happest eraldatakse HNO3 jäägid ja lahustunud nitrobenseen ning lahja H2SO4 kontsentreeritakse ning retsirkuleeritakse. Toornitrobenseen pestakse lahja soodalahusega. Nitrobenseeni valmistamine on üks ohtlikumaid läbiviidavaid protsesse keemia tööstuses. 20. Polümeeride omadused ja klassifikatsioon
jahtumine: =1--50 [W/m2*K], Vee kuum. ja jaht.: 20 Gaasiline kütus antakse komponentidena: aurustumine, p=const, T=const. 3-4 isotroopne --10000, õlide kuum. ja jaht. 5--1500. CO+H2+CH4+H2S+CO2+SO2+N2+...=100% . komprimeerimine kompressoris. 4-4´-1 isobaarne 32.Soojuskiirgus ja Stefan-Boltzmanni seadus. S-B jahutamine jahutis ja ka kondenseerimine. qo=h3_h2= seadust kasutatakse hallide kehade omakiirguse B23AB, lk=3441a3- kompressori poolt tarbitud töö. arvutamiseks, kasutades mustavärvusastet või halli keha t=h3-h2/h4-h3. 44.Termodünaamilise keha kiirgustegurit
60% H2SO4 ja 8% vett. Segu ülehulk voolab pidevalt [ - CH2 - CHCl -] n PE (sulamistemp. 135 C), siis täidab ta nishi toodete reaktorist (1) mahutisse (2), kus reaktsioon kulgeb 5. Polüstüreen (PS) valmistamisel, kus on vaja kõrgemat vajaliku sügavuseni. Produktid jahutatakse jahutis (3) [- CH2 - CHPh -] n sulamistemperatuuri. ning suunatakse seejärel kihistumisele separaatoris Ahelpolümerisatsioonil on alati eristatavad kolm Polüvinüülkloriid (PVC) (4)
..500) oC, on destillatsioon teostatav atmosfääri rõhul. Kõrgemate keemistemperatuuridega fraktsioonide kättesaamiseks tuleb teostada vaakumdestillatsioon. Naftaproduktide kergemad fraktsioonid on destilleeritavad atmosfääri rõhul, raskemad fraktsioonid ainult vaakumdestillatsiooni teel. Fraktsioneeriv destillatsioon laboratoorsetes tingimustes teostatakse alljärgnevalt: destilllatsioonikolbi võetakse 100 ml kütust, kuumutatakse aurustumiseni, aurud kondenseeritakse jahutis ja kondenseerunud vedelik kogutakse mõõtsilindrisse. Termomeetriga registreeritakse temperatuurid ja märgitakse üles proovi keemistemperatuuri algus ja edasi nt iga 5oC tagant kondenseerunud vedeliku maht. Fraktsioonkoostis iseloomustab produkti aurumise kergust. Naftast keeb kuni (450-500)oC 80% proovi mahust, harvem (560-580)oC 90-95%. Aviobensiinide keemistemperatuuride vahemik (40 - 160..180)oC Diislikütusel (180...360)oC Reaktiivpetroolil (140...250)oC
soojushulk, l- tarbitud töö. Aurukompressor külmutusseadme ringprotsess: TD kehaks on külmutusagens, sellel ainel on kõrge küllastusrõhk. Freoonil suur gaasimuutussoojus, kõrge küllastusrõhuga. Joonis: T s 1-2 paisumine h=const. 2-3 isotermne-isobaarne aurustumine, p=const, T=const. 3-4 isotroopne komprimeerimine kompressoris. 4-4´-1 isobaarne jahutamine jahutis ja ka kondenseerimine. qo=h3_h2= □B23AB, lk=□3441a3- kompressori poolt tarbitud töö. t=h3-h2/h4-h3. Põhimõtteskeem: Termodünaamilise keha voolamine ja drosseldamine. 12. F TD voolamise põhivõrrand: M c Fc const < statsionaarse voolavuse pidevuse võrrand, v tingimus M=const. Meid huvitab adiabaatiline voolamine, st. soojusvahetust ei toimu, antud juhul,
Looduslik vesi ei ole täiesti puhas. Ta sisaldab lahustunult mitmesuguseid sooli ja gaase ning lahustumata lisandeid, mikroorganisme jne. Joogivee saamiseks kõrvaldatakse vees olevad lahustumaud ained liivfiltritega, mikroorganismid kõrvaldatakse veest kloorimise või osoneerimisega. Lahustunud lisanditest vabastamiseks vett destilleeritakse või rakendatakse ioonivahetajaid, ioniite. Destillatsiooniseadmes muudetakse vesi auruks ja aur kondenseeritakse jahutis destilleeritud veeks. Lisandid (soolad) jäävad destillatsiooniseadmesse. Destileeritud vett säilitatakse pikema aja vältel kvartsklaasist või tinast anumates. Tavalises klaasnõus säilitamisel lahustub vesi klaasi koostisse kuuluvad naatriumiühendid. Kui joome klaasi teed, joome ka ühe sajatuhandiku grammi klaasi koostisse kuuluvaid aineid. 2. Füüsikalised omadused. Puhas vesi on värvuseta, lõhnata ja maitseta vedelik. Vee
annaabi.ee 
