Jaan Tätte näidendid (1)

Jaan Tätte näidendid
Iga eestlane teab Tättest niipalju, et tema repertuaari kuuluvad rahulikud laulud ning peale selle, et ta naases mõned kuud tagasi ümbermaailmareisilt, on ta ka ametilt Vilsandi saarevaht. Vähem teatakse seda, kui edukad on tema kirjutatud näidendid nii Eesti kui teiste Euroopa riikide lavalaudadel. Nii mõnigi neist on ka kinoekraanidele toodud.
Tätte fenomenaalsus põhineb tugevalt kummalistes tegelastes, kes satuvad tihtipeale veidratesse olukordadesse. Peale naljakale tegelaskõnele esineb ka situatsioonikoomikat, mis alati naeratuse suule toob. Tema teosed on eranditult väga omapärased ning köitvad, kajastades inimeste sisemisi probleeme ja heitlusi ning vabanemist ühiskonna survest.
Tegelastele on omane esitada pikki monolooge, mis aga siiski tüütavaks ei muutu. Sõnakasutus on alati väga rikkalik ja võib öelda, et Tätte jaoks puuduvad kirjutamisel tabud. Kõik, mis on looduslik, on ka loomulik ja häbeneda pole midagi.
Autor ei pelga rakendada fantaasiat ja ette võib tulla üsna utoopilisi seiku. Näiteks on näidendis „ Latern “ terve rand täis uhutud vaate , mille sees peituvad mehepojad, igaüks isemoodi veider. „ Ristumine peateega“, mis on Tätte kuulsaim näidend, räägib üksildasest mehest, kelle väike metsamajake on täis dollaripakikesi, mis ta omasõnul kalalt sai. Selliseid olukordi just iga päev ette ei tule.
Tätte on loonud veel palju värvikaid karaktereid, kes üldisest massist vägagi silma hakkavad. Olemuselt on nad kõik nagu inimesed ikka, kuid erinevalt tavainimestest ei karda nad kõiki oma mõtteid välja öelda. Alati ei ole see õige otsus, kuna inimese mõtted käivad mööda vägagi veidraid radu.
Näidenditest võib leida vihjeid inimeste silmakirjalikkuse ja allakäimise kohta. Naeruväärsesse olukorda satuvad inimesed, kes raha nimel loobuvad oma väärtushinnangutest ja seega ka väärikusest. Eelarvamused ja hukkamõistmine käivad läbi mitmest teosest muutes apaatsed ning pinnapealsed inimesed omaette naljaks. Tätte peab ühiskondliku rumalust ja lambakarjana käitumist väga ohtlikuks, kuna inimesed unustavad, kes nad on ja sukelduvad üldisesse eksimuste võrku.
Kirjanik ise hindab traditsioonilist elu, kus on olulisel kohal armastus, siirus ja emotsioonidele toetumine. Ta leiab ka, et elada tuleb südamega, teha seda, mis on meelepärane, kuid mitte hüljata ka kohustusi teiste ees.
Eesti teatrikunsti huvilistel tasub Tätte tegemistel kindlasti silm peal hoida. Huumorit ja avameelsust jagub tema näidendeis küllaga, rääkimata veel südamlikest ja sümpaatsetest tegelaskujudest. Looduslähedus ja iroonitsev suhtumine inimlikesse pahedesse annavad tema teostele omanäolise kuju.