Sõnakasutus on alati väga rikkalik ja võib öelda, et Tätte jaoks puuduvad kirjutamisel tabud. Kõik, mis on looduslik, on ka loomulik ja häbeneda pole midagi. Autor ei pelga rakendada fantaasiat ja ette võib tulla üsna utoopilisi seiku. Näiteks on näidendis ,,Latern" terve rand täis uhutud vaate, mille sees peituvad mehepojad, igaüks isemoodi veider. ,,Ristumine peateega", mis on Tätte kuulsaim näidend, räägib üksildasest mehest, kelle väike metsamajake on täis dollaripakikesi, mis ta omasõnul kalalt sai. Selliseid olukordi just iga päev ette ei tule. Tätte on loonud veel palju värvikaid karaktereid, kes üldisest massist vägagi silma hakkavad. Olemuselt on nad kõik nagu inimesed ikka, kuid erinevalt tavainimestest ei karda nad kõiki oma mõtteid välja öelda. Alati ei ole see õige otsus, kuna inimese mõtted käivad mööda vägagi veidraid radu. Näidenditest võib leida vihjeid inimeste silmakirjalikkuse ja allakäimise kohta