töö tegemine ("Ei põld meid toida, kui meie ta nälga jätame" - Andres). Ta sundis kõiki nägema ränka vaeva ning ei pannud tähelegi, kuidas raske töö röövis ajapikku Krõõda silmist sära ja rõõmu. Krõõt ei laulnud enam kunagi, nagu ta oli teinud isakodus. Ta nuttis tihti salaja mehe sõimu pärast, kuid ei kurtnud mitte kunagi. Ta armastas rahu ja ei tahtnud elada tülitsedes, ta püüdis lepitada isegi Oru ja Mäe rahvast. Tema `'heledast jaalest'' oli koguni riukalik naabrimees Pearu võlutud. Krõõt oli Andresest praktilisema mõtlemisega, ta nägi selgemini Vargamäe häda ja viletsust, Andres vaid unistas ("Mis aasta edasi, seda hullem Vargamäel" - Krõõt). Krõõt sünnitas Andresele neli last. Esimesed kolm olid tüdrukud: Liisi, Maret ja Anni, kuid iga tütre sünniga kaasnes Krõõdale häbi ja pettumus, sest ta teadis, et abikaasa soovib saada poega, tulevast talu pärijat
Veel tumestasid seda nii Jussi kui ka Krõõda mälestused, kumbki eri viisil. Mari tundis ennast süüdi, et oli nii kiiresti peale Jussi enesetappu endale uue mehe leidnud ja ka sellepärast, et ta üldse oli peale Krõõda surma Andrese juurde appi jäänud ning sellega Jussi end kuuse otsa pooma ajanud. Samuti tundis Mari õigustatult, et teda võrreldakse peaaegu igal sammul Eespere eelmise prouaga. See pani temale ka rohkem pingeid, sest Krõõdast ja tema heledast 'jaalest' oli selleks ajaks juba peaaegu Vargamäe legend saanud. Kuigi Maril oli palju rohkem tõelisele talunaisele omaseid tunnuseid, ei suutnud ta kunagi Krõõda varjust välja pugeda. Tegelikult ta väga ei üritanudki ja tundis ka endal pigem kohustust Andresega abielus, kuna viimase eelmine naine seda oma surivoodil palunud oli. Tõeliseks abieluks ei saakski vast Andrese ja Mari kooselu lugeda, puudus sealt ju kokkukuuluvtunne ja muud abielule omased emotsioonid
Andresest sai perekonna suhtes pime mees. Ta nägi vaid rasket tööd ja võitlust naabrimees Peruga. Ta õppis tõde väänama ja krutskeid tegma just nagu Pearu, kelle jaoks elu ja inimesed näisid pelgalt ühe suure mänguna. Krõõt tegi vaikides oma igapäevaseid toimetusi ja muutus üha väsinumaks, kuni oma esimese poja sünnitusel suri. Tütreid, kes julgesid oma tutvusest Pearu poistega vaid emale rääkida, jäid ilma emata ning Pearu jäi igavesti rääkima Krõõda heledast jaalest kui viimane sigu kutsus. Andres mõistis alles nüüd, kui oli juba hilja, millist vaeva pidi Krõõt taluma. Ta oli lõpuks saanud poja, koha pärija, aga nüüd ei olnud see talle enam tähtsaim. Krõõta ei olnud. Pärast Krõõda surma pidi elu edasi minema, tallu oli uut perenaist tarvis, kes jaksaks tööd teha ja laste eest hoolitseda. Sulane Mari hakkas üha rohkem aega Vargamäel veetma. Nii algasid kõik Mari mured. Ta ei laulnud enam rõõmust
lapsed üles kasvataks. Mari kätt hoides Krõõt surebki. Andrese teine abielu oli Mariga. See ei sündinud niivõrd mitte suurest armastusest nagu Krõõda puhul, vaid pigem vajadusest leida oma lastele asendusema. Mari tundis Andrese juures elades end süüdi, sest just tema pärast oli Juss, tema eelmine mees, sooritanud enesetapu. Samuti tundis ta, et teda võrreldakse igal sammul Eespere endise perenaisega. See asetas tema õlgadele koorma, sest Krõõda heledast ,,jaalest" oli saanud omamoodi Vargamäe legend. Lisaks pani Krõõt talle surivoodil kohustuse hoolitseda Liisi, Mareti, Anni ja Andrese eest. Olukorra tegi veelgi keerulisemaks see, et Maril olid ka endal väikesed lapsed kooselust Jussiga, Juku ja Kata, kellele ta ei saanud enam nii palju aega pühendada. Hiljem lisandus pisiperele ka Andrese ja Mari ühine laps Indrek. Traagikat nende abiellu lisas ka epideemia, mis tappis Juku, Kata ja väikese Anni. Andrese ja Mari kooselu oli omamoodi huvitav
tegemine ("Ei põld meid toida, kui meie ta nälga jätame" - Andres). Ta sundis kõiki nägema ränka vaeva ning ei pannud tähelegi, kuidas raske töö röövis ajapikku Krõõda silmist sära ja rõõmu. Krõõt ei laulnud enam kunagi, nagu ta oli teinud isakodus. Ta nuttis tihti salaja mehe sõimu pärast, kuid ei kurtnud mitte kunagi. Ta armastas rahu ja ei tahtnud elada tülitsedes, ta püüdis lepitada isegi Oru ja Mäe rahvast. Tema `'heledast jaalest'' oli koguni riukalik naabrimees Pearu võlutud. Krõõt oli Andresest praktilisema mõtlemisega, ta nägi selgemini Vargamäe häda ja viletsust, Andres vaid unistas ("Mis aasta edasi, seda hullem Vargamäel" - Krõõt). Krõõt sünnitas Andresele neli last. Esimesed kolm olid tüdrukud: Liisi, Maret ja Anni, kuid iga tütre sünniga kaasnes Krõõdale häbi ja pettumus, sest ta teadis, et abikaasa soovib saada poega, tulevast talu pärijat. Kui ta ootas neljandat last, jäi ta aina
Ta oli perenaisesse väga kiindunud. Saunaeit märkas, et naabrikoer käib nende õuele häda tegemas ning nende endi koer Pearu õuel. See pidi tähendama, et naabrid on tülis või on see tüli tulemas. Peagi avastas Krõõt Pearu aeda lõhkumas, nii et nende sead naabri rukkisse pääsesid. Krõõt kutsus sead heleda häälega koju (ikka: ,,kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa") ning saatis ka lehmad koju. Naabrimees oli naise ,,heledast jaalest" nii vaimustuses, et jäi veel tükiks ajaks lõhutud aia juurde seisma. Kui Pearu ja andres juhtunust kõrsis vestlesid, tekkis nende vahel äge vaidlus. XI Võeti uus tüdruk Mari. Mari noris pidevalt pere sulast Jussi, kes nüüd kiuste paremini tööle hakkas.Ükskord uhkeldas Juss jõest üle ujumisega. Tagasi ujudes tekkis tal, aga kramp ning peremees pidi ta uppumissurmast päästma. Peale seda ei julgenud Mari teda tükk aega norida.
annaabi.ee 
