Toome helbed F. Tuglas Leeni mängis metsas oma nukkudega, kes pidavat olema nõiutud kuningatütred. Järsku kuulis ta, kuidas Marie ja Kusta tulevad metsa. Mõlemad itsitasid. Leeni nägi kuidas nad üksteist suudlesid. Leeni tahtis vanematele kaebama minna, kuid ta tundis ennast kuidagi süüdlasena selles. Ta tahtis kõigest sellest eemal olla. Ta tuikus mööda toomevõsa ning jättis endast maha ,,kuningatütred". Varsti kõrvetab päike need nukud nii mustaks nagu Mooramaa mehed. Leeni jooksis nurmedele. Ta käis talirukki ja ristikuvälja vahel. Ta lootis kedagi näha ning ta nägigi. Ta nägi Vidrikut. Vidrik oli imelik poiss
tundusid olevat sellised nohiku tüüpi. Suur osa neist vaatas mind imelikult kui ma saali sisenesin (umbes, et mida see noor poiss siit otsib). Võib-olla see ainult tundus mulle nii. Ühesõnaga ma kamandasin kähku ema kõige tagumisse ritta seina äärde istuma, et me ei peaks nende inimeste vaateväljas olema. Siiski olid saalis ka mõned väiksed lapsed, kelle vanemad olid kaasa võtnud. Nemad said arvatavasti üsna vähe aru, et mis seal toimub. Kontserdi ajal itsitasid kolm väikest poissi millegi üle ja nende ema(arvatavasti ikka oli nende ema) sai päris kurjaks ja pahandas nendega. Ma ainult naersin seda nähes. Midagi asjalikku ja teemakohast ka. Kontserdi nimi oli "Voice Flute Cantores Vagantes 20". Niisiis mu valik osutus just selliseks, kuna see oli peaaegu ainus päev, mil mul oli aega sinna minna ja kuna retsensiooni esitamise tähtpäev oli juba üsna lähedal tuli mul seal kontsertil ära käia.
vanemate kui sõbrannadega, karjumist, ,,tina panemist", narkootikume, seksi ja õnnetut armastust, mõni võiks surma saada ja keegi kodust põgeneda. Teemad tahvlil kirjas, jõuti üheskoos järeldusele, et sellist raamatut pole maailmas olemas. Õpilased arvasid, et õpetaja võiks taolise raamatu ise kirjutada. Aidi vastas, et kui ta viitsib, siis kirjutab neile selle huvitava raamatu. Selle peale, et õpetaja tõesti kavatseb kirjutada raamatu, itsitasid lapsed sõbralikult. Kuigi mõte tundus Aidi Valliku jaoks esialgu raskesti teostatav, sündis sellest siiski raamat. ,,Kuidas elad, Ann?" võeti kriitikas üsna ülbelt vastu. Mõned arvustajad tegid julgeid teoreetilisi üldistusi - noorsookirjandus polevatki päriskirjandus, vaid õppe- ja ilukirjanduse vahele jääv mutant. Välja käidi ka seisukoht, et noortele sobivat kirjutada vaid noortel ja kirjanik oma 30 eluaastaga olevat selleks juba liiga vana
Hilde ei tahtnud siseneda, kuid juba oli Kustas ta sisse tõmmanud. Seal võisid nad ennast vabalt tunda, üksteist sülelda ja suudelda. Väljudes pani Hilde ette, et Kustas läheb enne ja Hilde hiilib köögiuksest sisse. Kustas hakkas sees jälle pilli mängima ja mõtles, et Alleks ja Hilde peaksid lahutama. Varsti läksid teised Mäeküla poole ja Villem viis pilli ära. Hommikul leidis Kustas ennast võõra talu pahnalademelt. Peremees pakkus õlut ja tütarlapsed itsitasid. Kustas ei jäänud kauaks ja hakkas kodu poole minema, kuid ei peatunud kodutänavas vaid läks Võrkele, kus Peeter teda tervitas. Varsti istusidki Villem ja Kustas pahnal, õllekruus ja suitsukala kahevahel. Villem rääkis, et tahab varsti minna hülgeid jääle küttima, sest hülgepoegade nahad on kallid ja rasv maksab ka. Varsti jõudis tagasi Võrke Leena, kes oli läinud kohe pärast Kustase tulekut Tuisule ja oli kaasa toonud Kaarli, Lui, Tooni ja Juta koos kitarriga
Mina tavalise inimesena hakkasin hoogsalt marke tagaküljelt keelega niisutama, nagu kõik oleme seda alati teinud. Aga võta või jäta, margid ei lähe liimisemaks ikka. Meie riiki polnud sellised margid siis veel lihtsalt jõudnud, mida saab kleepida kirjale tavalise kleepeka moel. Ise kirusin veel seda ,,välismaa kraami", et isegi margi liim on jama... Kui ma lõpuks taipasin, mil moel ma toimima pean, märkasin ka elevust müüjate hulgas, kes heatahtlikult minu juhmardlikust itsitasid. Viskasime veel koos nalja minu ürgaegsete harjumuste üle. Meeleolu oli vaatamata minu piinlikule olukorrale hea nii minul kui ka neil. Nad võitsid mu endale! Aga nüüd, paar kuud tagasi, olin juhuslikult samas poes ja saatsin jälle paar tervitust teele (mul on lihtsalt selline komme). Vahepeal olid ju ka Eestisse jõudnud kaasaegsed margid ja mul oli isegi see naljakas vahejuhtum meelest läinud. Kuid stsenaarium oli sarnane ka seekord
ma tüütan seda uut õpetajat, kes hakkab meiega tööle...“. Samal päeval, samas klassiruumis märkasin ma (kuidas teisiti), et kui ma kogu klassi õpetasin, tegi Hiljem, esimese tunni ajal, hõikus ta korduvalt, vahel käsi püsti, vahel mitte. Üks tema hõikumist Liam ühele kaaslasele üle klassiruumi korduvaid käežeste. Mitmed õpilased naersid ja itsitasid. iseloomustavaid jooni oli laulev hääletoon. Algselt, kui ma sellist käitumist taktikaliselt eirasin, kasu- Ma suunasin neid: „Näod tahvli poole ja kuulake,... Liam (...), Liam (...)!“ Ta pöördus ümber ja tas ta väljendeid nagu: „Ma räägin teiega ... kas te ei näe mind?“ Ta ohkas ja pöördus klassikaaslase vaatas mulle ohates otsa. poole: “Ma räägin temaga ja ta ei kuula...“. Ma kuulsin seda kõike, kui ma teda taktikaliselt eirasin
Sellepärast küsin ma: Mis maja see siin on ja mis naisterahvas, Frauenzimmer, olete teie, et teie tüdrukud käivad minu kella kõlistamas? Härra Maurus ei lahku siit enne, kui ta teab, mis maja see siin on ja mis tüdrukud, kes nõnda poistele kõlistavad, et mina pean neid taga ajama. Vastake, härra Maurus ootab, härra Maurus ja tema kõrralikud poisid." Muidugi, härra Maurus ja tema ,,kõrralikud poisid", kes vana selja taga aina itsitasid, said kõik teada. Proua Vaarmannil oli pidu ja paar piduplikat tahtsid Mauruse poistele pisut ,,itsi" teha, milleks läksid uksekella tõmbama, et peale seda jalgele tuld anda ja kaduda. Paar korda õnnestus see temp, ilma et oleks teada saadud, kes kõlistab. Aga siis pani härra Maurus vahid välja ja hoidis ise ühe käega ukse pidemest, teisega võtmest, et võimalik oleks ust silmapilkselt avada. Aga siis tekkis tal kahtlus, kas ehk poisid ei mängi kõlistajaga kokku, ja nõnda pani ta
annaabi.ee 
