Oja kaudu juhitakse Kopli lahte nende alade sademevesi. Puhtam vesi satub ojja ilma puhastamata, naftasaadusi tarvitavate ettevõtete sademevett puhastatakse mõnel pool mehhaaniliselt. Reovett ei ole ojja lubatud juhtida, kuid kanaliseerimata elamurajoonides ja teinekord ka ettevõtetes seda siiski tehakse. Saare tee sademevee väljalasku kogutakse Iru, Kloostrimetsa, Kose, Läänemere tänava ja Maarjamäe piirkonna sademe- ja drenaazveed ning Varsaallika oja. Osa veest jõuab kollektorisse isevoolselt, teine osa Pirita pumpla kaudu. Kollektor suubub Tallinna lahte Saare tee ja Pirita tee ristmiku lähedal. Lauluväljaku väljalasu kaudu juhitakse merre suurem osa Lasnamäe sademeveest. Kollektori suue asub Lauluväljaku läheduses meres kaldast mõnikümmend meetrit eemal. Russalka väljalasku kogutakse sademe- ja drenaazveed Suur-Sôjamäe tööstusrajoonist ja Tartu mnt. piirkonnast (lennuväli, Mõigu). Lisaks sellele juhitakse
kõik see koos õige tehnoloogilise re_iimi seadmisega võttis aega ligi kaks aastat. Tehnoloogia Kuna järve vesi oma omaduste tõttu ei vajanud puhastamiseks keerulist tehnoloogiat, siis projekteeriti klassikaline puhastusseadmete rida: kõigepealt kanal, mis järvest vett tõi, seejärel pumbamaja, neli vertikaalset settebasseini, kaheksa liivafiltrit ja lõpuks kaks puhta vee reservuaari. Jaama kõrgem asukoht linna suhtes tähendas seda, et vesi jõudis linna isevoolselt. Jaamas olid ruumid laborile, personalile, töökodadele ja veepuhastuskemikaalidele. Veepuhastusjaama tootmisvõimsus oli 24 000 m3/ööpäevas. Veepuhastusprotsess koosnes vee eelkloorimisest, vees oleva hõljumi sademesse viimisest ehk koaguleerimisest, selle setitamisest, vee filtreerimisest ja järelkloorimisest. Kemikaalidest kasutati alumiiniumsulfaati koagulandina, kloori vees olevate haigustekitajate hävitamiseks ning kriiti ja lupja vee happelise keskkonna reguleerimiseks.
kas vooluveekogu (jõgi, oja, kanal) või seisuveekogu (meri, järv, veehoidla). Mõnikord on võimalik suublaks kasutada maa-alust veemahutit karstitühimikku või hästi vettjuhtivat pinnast. Kuid piiravaks teguriks võib siin osutuda põhjavee reostusoht. Väiksema pindalaga kuivendussüsteemidele saab sobiva reljeefi korral suublana kasutada ka looduslikke nõgusid. See tähendab, et kogujakraav lõpeb nõlval. Suubla seisund peab tagama vee ärajuhtimise isevoolselt. Seetõttu peavad olema rahuldatud järgmised tingimused: · ei teki veepaisutusi kuivendussüsteemides mistahes arvutusperioodil ega kahjusta seejuures teisi majanduslikke kasutusalasid; · kuivendussüsteemi sissejuhtimisel ei halvene veereziim kuivendusmassiivist allavoolu jäävatel maadel (järvest puudub äravool, oja säng on väikse ristlõikega); · on püsiva voolusängiga; · Suublal peab olema küllaldane vee vastuvõtu ja läbilaske võime.
Õuevõrk Pumbad reovee ülepumpamiseks, kus vajalik Tootmisreovee süsteem tehastest (võrke võib olla üks või mitu). Üht vett peab puhastama üht moodi ja teist teistmoodi, aga lõpuks juhtitakse need ikka kokku. Sademeveekanalisatsioon vee ärajuhtimiseks lamekatustelt Väliskanalisatsiooni võrk Kanalisatsiooni välisvõrgu skeem sõltub paljudest teguritest, milledest olulisemad on: Reljeef reovesi püütakse ära juhtida isevoolselt, et vähe peaks pumpama. Eriti sademetevee puhul, sest see kallis ja keegi ei taha maksta! Pinnase liik (turvas) Põhjavee tase Reoveepuhasti asukoht üritatakse vett juthida reoveepuhasti suunas otsest teed pidi Kanalisatsioonisüsteem sademete puhul tahetakse vesi juhtida kiiresti loodusesse, reovee puhul aga reoveepuhastusjaama Looduslikud ja mittelooduslikud takistused nt veekogudest on raske
Juurdevoolu intensiivsuse ja pinnase geoloogilise ehituse järgi valitakse sobiv kuivendusviis. Kohtades, kus põhjaveelademe lae tüsedus on alla 2 m, on soovitatav veelade avada sügavate piirdekraavidega. Väga sügavad kraavid ei ole otstarbekad - vajavad kindlustamist ja haritava maa kadu on suur. Kuni 6 m paksuse põhjaveelademe lae korral ning kui survetase tõuseb vähemalt maapinnani, soovitatakse ehitada puurkaevu süsteem (alandusvõimendi), millest vesi voolab isevoolselt dreenidesse või kraavidesse. Võimendi rajamisel süvistatakse veelademesse perforeeritud plast- või asbesttsementtoru. Eestis on välja töötatud tehnoloogia, mille kohaselt alandusvõimendi ehitamiseks puuritakse autopuuriga üle 30 cm läbimõõduga puurauk, millest vähemalt kaks meetrit ulatub veelademesse. Puuraugu kinnivarisemise vältimiseks paigaldatakse sinna perforeeritud filtertoru mille tagune täidetakse killustikuga (joonis 1). Võimendi vooluhulk sõltub pinnase
magistraal- ja jaotustorude abil kuivatusväljakutele 25..33 cm paksuse kihina. Kuivatusväljakud asusid õhukese turbaga soodes või ka mineraalmaal. 3. etapp: Kuivamise käigus osa vett auras, osa imbus pinnasesse, mass tihenes ja muutus plastiliseks (w = 89...92%), kihi paksus kahanes 10...12.5 cm. Seejärel turvas tükeldati roomikmasinatega kindlate mõõtudega tükkideks ning need kuivasid niiskuseni 40..45%. Hiljem tükid koguti auna. Veeallikast (jõgi, järv) juhiti vesi karjääri isevoolselt või pumpamisega. Ala millelt ühe agregaadiga hooajal tootmine käis valiti ristkülikukujuline. Transpordiks kasutati terastorusid. Kogumisbasseini mahuks võeti 1500...2000 m3 millesse pumpasid samaaegselt mitu pinnasepumpa. Kuivatusväljakud olid ristkülikukujulised laiusega 2..4 km ja pikkusega 1..5 km olenevalt tootmise mahust. Väljakud kuivendati kraavide või dreenidega E = 500...600 m. Kuivatus väljakul kestis 60...70 päeva. Töö toimus käsitsi (ümberladumine
annaabi.ee 
