Põdrakanepi kitsad kõtra meenutavad pikad kuprad lagunevad neljaks ja neist lendavad välja pikkade lendkarvadega arvukad seemned. Õige pea vallutavad need uue raiesmiku, põlendiku või muu kasutult seisva ala. Põdrakanepi õied muudab huvitavaks omapärane tolmukate ja emakate valmimine. Nähtust nimetatakse eelisasuseks (proterandriaks), mis tähendab, et samas õies valmivad kõigepealt tolmukad ja alles pärast nende kuivamist sirutub välja emakas. Selline kohastumus aitab vältida isetolmlemist ehk õie tolmeldamist sama taime õietolmuga. Nii põdrakanepi kui ka pajulillede lehed meenutavad paju lehti, sellest ka rahvapärane nimi pajulill või lillpaju. Suur hulk põdrakanepi nimesid on aga seotud just sõnaga põder. See tuleneb sellest, et põtradele meeldib elada kohtades, kus kasvavad need maitsvad taimed. Noorelt on põdrakanep suurepärane söök ka kariloomadele. Üks rühm selle taime nimesid on seotud sõnaga tuli. See näitab
nokkhein. Põdrakanepi õied muudab huvitavaks omapärane tolmukate ja emakate valmimine. Nähtust nimetatakse eelisasuseks (proterandriaks), mis tähendab, et samas õies valmivad kõigepealt tolmukad ja alles pärast nende kuivamist sirutub välja emakas. Selline kohastumus aitab vältida isetolmlemist ehk õie tolmeldamist sama taime õietolmuga. Põdrakanepi noored mahlakad lehed on sisaldavad Ahtalehine põdrakanep rikkalikult vitamiini C. (Epilobium angustifolium) Niisketel niitudel ja karjamaadel kasvav 30 - 100 cm kõrgune püsik. Tuhmroheline, moodustab tihedaid suuri mättaid. Lehed lamedad, pealt
isendil( kõrvitsa taim, harilik sinilill), On võimalik, et õied on liitsugulised + emasõied või isasõied. (mesiputk, putkad) Tolmnemine: Mittetolmlemine: apomiksis - seemnete moodustumine ilma sugulise protsessita. Partenogenees viljastamata munarakust areneb organism. Isetolmlemine: juhuslik, häda-, obligatoorne. Isesteriilsus Juhuslik (enamasti) kas sama õie või sama taime piires. Õie ehituses on peidus viise, kuidas vältida isetolmlemist sama õie piires (erikaelalisus, eelemasus/-isasus). Füsioloogiline isetolmlemise vältimine isesteriilsus väga laialt levinud. (nt. mitmetel viljapuude sortidel). Hädatolmlemine õitsemise lõpus pöörab emakasuue tolmukate poole juhul, kui pole viimasel päeval saanud viljastuda. Oblikatoorne ,,iseendaga abielus". Välisjõududega: Vesi- Osadel veetaimedel, kel õied vee sees. Õie ehitus sarnaselt tuultolmeldatavate taimedega lihtsustunud (näkirohi, hanehein , heinmuda)
putuktolmlemine (kõige rohkem, iseloomustab (näit orhideelaadsed), tuultolmlemine (näit õie sügmorfus, õieosade reduktsioon ja kõrreliselaadsed, lõikheinalaadsed) ja liitumine, nektari esinemine, silmatorkavate isetolmlemine (mõned suletud õiekattega õiekatte või õisikute kujunemine, võimaldab veetaimed). suuremat spetsialiseerumist, kohastumust; näit astrilaadsetel), tuultolmlemine (iseloomustab õiekatte lihtsustumist; näit nõgeselaadsed) ja isetolmlemist (iseloomustab kitsalt spetsialiseerunud suletud õiekatega rühmad; näit oalaadsed. Vesitolmlemist esineb harva. (Botaanika II lk 459) Liikide üldarv üle 200 000. (Botaanika lk 272) Liikide üldarv umbes 64 000. (Botaanika lk 328) Siin hulgas on palju kõrgelt spetsialiseerunuid taimi geofüüte, mis elavad ebasoodsad
Lehed on lühirootsulised või rootsutud, vastakud, südajasmunajad, ebakorrapäraselt hambulise servaga, püsivad rohelised augusti lõpuni. Õied paiknevad hõredates õisikutes, mis saavad alguse lehtede kaenlaist. Õiekroon neljatine, ratasjas, ebakorrapärane, värvilt sinine, tumedajooneline, 1-1,5 cm läbimõõduga, langeb ära tervikuna. Ainult kaks tolmukat. Nektar varjatud karvaringiga, kättesaadav kärbselistele, liblikaile jt. Esineb ka isetolmlemist. Õitseb mai lõpust juunilõpuni, osalt ka juulis- augustis. Viljaks on lamendunud kahehõlmaline kupar, avaneb vihma ajal. Seemned valmivad järkjärguliselt juulist septembrini.[3, 4, 5, 8] Kasvutingimuste suhtes vähenõudlik. Talub hästi ümberistutamist. Paljundatav seemnetega ja risoomi jagamise teel, ka varred juurduvad kergesti, eriti siis, kui on osaliselt kattunud mullaga või kõdunevate lehtedega. [5] Taim on dekoratiivne õitsemise ajal, puhmikud on siis üleni õitega kaetud
Maikelluke on peenikese haruneva risoomiga, 15-25 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim. Pärislehed on juurmised, elliptilised ja kaarroodsed, ala- ja kõrglehed aga soomusjad. Lehtede keskelt kerkib õieraag, mille ülaosas on 5-10 valget kellukjat hästi lõhnavat õit. Õiepõhja kohev kude ja tolmukad on tolmeldajatele (peamiselt kahetiivalistele) söödaks. Emakate erikaelsus soodustab risttolmlemist, kuid võimaldab ka isetolmlemist. Õitseb mais ja juunis, tavaliselt juunis ja õied puhkevad järjekorras altpoolt ülespoole. Viljad küpsevad septembris ja oktoobris ning on oranz- või erepunased marjad, millest leiame 2-6 seemet. Marjad jäävad taimele talveni külge ja kaotavad oma mürgisuse; vilju levitavad linnud. Kasutamine: maikelluke on hinnatud ravim- ja ilutaim. Kõik taimeosad sisaldavad tugevatoimelisi glükosiide, mida kasutatakse südamehaiguste ravimites; iseravimine on
6b) Apomiksisega haakub kaudselt omakorda partenokarpia - taime jaoks mõttetu väärarend, mida inimene armastab. Partenokarpia puhul arenevad seemneteta viljad viljastamata õitest. Sellised on enamus seemneteta puuviljasorte (banaanid, apelsinid, pirnid, ananassid, õunad jne.). Vahel nimetatakse ekslikult partenokarpseteks ka apomiktilisi sorte - kui normaalsete seemnetega vili areneb tolmeldamata õiest (kurgil). Eelpool sai juba mainitud risttolmlemist kui kasulikku nähtust. Kõik enne isetolmlemist mainitud tolmlemisviisid on risttolmlemised. Risttolmlemist aitavad tagada mitmed taimede spetsiaalsed omadused. Mitmeid neist on juba enne käsitletud. Isesteriilsuse puhul tuleb rõhutada, et meie viljapuude sortide puhul on üldjuhul tegemist ühe bioloogilise isendiga, kes on vegetatiivselt paljundades juppideks tehtud ja juppidest omakorda palju sama isendi koopiaid. Viljapuusortide isesteriilsus on
annaabi.ee 
