laevatada. 5)kaardid olemasoleva nullsügavusega peavad kõlbama praktilisteks harjutusteks nii maal kui merel. 6)akvatooriumis mõõdetud andmeid peab olema lihtne taandada nullsügavusele. 7)nullsygavusemääramiseviisid peavad olema lihtsad ja tagama vastava kõrgusmärgi määramise suure täpsusega. 27. Alaline TVP: Püsirajatis, pikaajaline vaatlus, enamastyi statsionaarsed jaamad. Täiendav TVP: veetaseme kõikumine on iseomane ainult sealsele piirkonnale ja taandamistulemused tehakse vahetute mõõtmiste tulemusena. Hoitakse töös 3-6 kuud Ajutine TVP: mõõdetud sügavuste taandamine määratud nullsügavusele kaugemates mõõtmispiirkondades. Paigaldatakse reeglina vaid mõõtmiste ajaks. Reeperid on tasemevaatluspostide kõrguste kontrollimiseks. On põhireeper- e. Nullsygavuse pikaajaline kinnistaja; tööreeper-e. TVP seadmestiku kõrguse kontrollimiseks. Muutumatu 2-3 aastat
elust enesest, kas informatiivsel eesmärgil või esteetilisel eesmärgil. Kõik oli vaja üles täheldada erinevatel ajastutel vastavalt võimalustele lähtuvalt kunstniku sisemisest tungist jagada ja peegeldada oma kogemusi ümbritsevast. Sotsiaalne staatus on siinkohal ebaolulise tähtsusega ühest küljest vaadatuna kuna kunagi ei tea mis täpselt selle staatuse taga paikneb. Sellest olenemata on igalt tööl küljes kunstnikule iseomane puudutus. Marcel Duchamp ütles, et ta ei usu kunsti, ta usub kunstnikku − ja tõepoolest muutus see usk 20. sajandi kunstis väga oluliseks, kunsti hakkas defineerima see, mida tegi kunstnik. See aga omakorda tähendab, et kunstnikuks saamine nõuab ka teiste veendumust, et sa oled kunstnik. Olgem ausad, igasugu “veidrusi” on viimastel aastatel kunstnike poolt toodetud. Kuidas neid mõista ning kuidas seal see kunstniku puudutus üles leida? See võib olla katsumus
Mis on hukatuslik või piinav tegevus, näiteks surm laval, suured valud, haavad ja muu selline. * Kas see lugu täpselt tõele vastab või mitte, ei ole poeedile üldse tähtis. Vaid see, et oleks võinud nii juhtuda, et see on tõepärane ja mõeldav. Ilusaima tragöödia kokkuseade ei pea olema mitte lihtne, vaid põimitud. See peab jäljendama hirmu ning kaastunnet äratavaid sündmusi. Sest just see on iseomane toda liiki jäljendusele. Kõigepealt on ilmne, et ei tule näidata väärt mehi muutuses õnnest õnnetusse. See ei ole mitte hirmu ja kaastunnet äratav, vaid tülgastav. Ega ka halbu muutuses õnnetusest õnnele. See on tragöödiale võõraim, sest selles ei leidu midagi, mida vaja. See ei mõjuta inimarmastust ega ärata kaastunnet ja hirmu. Ei ole tarvis ka väga pahelist inimest sattumas õnnest õnnetusse.
artikuleeritud keelt tuleb kasutada uuenduslikul viisil; keel peab füüsiliselt vapustama, peab midagi puruks rebima. Sõnadele tuleb anda selline tähtsus nagu neil on unenägudes; rõhutab intonatsiooni kasutamist, mis peab moodustama harmoonilise tasakaalu; keel koosneb mõtte ja keele viperustest, koosneb sõna võimetusest; keel on sõnaimpotentne; teater ei tohi koosneda dialoogist, kui on, siis ei tohi olla enne kirja pandud, peab sündima laval; teatrikeel peab olema iseomane teatrile, sõna pole primaarne. Näitleja, lavastaja: näitleja on esmatähtsusega element, aga isiklik initsiatiiv on talle keelatud; lavastaja on autonoomne kunstnik, teatriloomingu lähtepunkt; ei leia vastuolu lavastaja ja autori vahel, seal vahel on looja; pöördub totaalse inimese poole; üheaegselt eitab psühholoogilist ja sotsiaalset inimest; teater peab olema totaalne etendus, sealt jõuame julmuse teatrini; julmuse
dihotoomiatest: sturktuur/tegevus, vabadus/vajadus, ratsionaalsus/irratsionaalsus. Tegevus struktureerib, Kuid teisest külljest on tegemist liigse determinisimiga - kui habitus suunab tegevust, siis mis suunab habitust? Oht, et tekib ka ,,materiaalne ideoloogia" (Miller 1987) ehk selline nägemus, kus inimestega seostatakse nende valikud otse, ainult materiaalsust vaadates, mistõttu näiteks mustus alamate klasside juures (alati suhteline!) tundub klassidele iseomane, valik. Samuti uusrikkad saavad ainult imiteerida ja alamklassid olla marginaalsed. Alamklassid ei tarbi sellepärast nii, et neil on selline maitse, vaid sellepärast, et nad on vaesemad. Bourdieud on kritiseeritud ka sellepärast, et ta ei võta arvesse kultuurilisi eripärasid. Michel Lamont (1992) on näidanud, et piirid hariduse, kosmopoliitsuse, rafineerituse jne vahel on USAs palju nõrgemad ja vähem defineeritumad. Samal ajal on USAs teatav
annaabi.ee 
