a. Põhjalaht, kus temperatuur on tsüanobakterite arenguks liiga madal. · Sügisel võib esineda Lõuna-Läänemeres uuesti ränivetikate vohamine. Domineerivad samad liigid, mis kevadel. Eesti rannikumeres sõltub ränivetikate areng sügisel keskkonnatingimustest, eelkõige upwellingust. Lisaks ränivetikatele esinevad ka tsüanobakterid ja neelvetikad. Fütoplanktoni arvukus ja biomass on madal. · Talvel on fütoplankton liigi- ja isendivaene. Koosluses esinevad sügisel ja kevade esinevad liigid, samuti üksikud suveliigid. Fütoplanktoni arengut piiravad: o päikeseenergia vähesus o madal temperatuur o veemasside ringlemine, mis kannab vetikad sügavamatesse, pimedatesse veekihtidesse. Fütoplanktoni vertikaalne jaotumus Mõjufaktorid 1. Valgus. 2. Soolsus. 3. Temperatuur. 1
Litoraal on veekogude mitmekesiseima elustikuga ja suurima bioproduktsiooniga vöönd, kus kasvab põhja-taimestik. Tõusu-mõõna piirkonnas elav litoraalifauna koosneb peamiselt ussidest, limustest ja vähkidest, kes suudavad üks või kaks korda päevas õhukeskkonnas viibida. Ussid kaevuvad põhja, limused ja tõruvähid sulguvad oma kambrisse. Batüaalile on iseloomulikud valguse ja taimede puudumine. Seal leidub baktereid. Võrdlemisi liigirohke kuid isendivaene fauna koosneb valdavalt selgrootuist ja kaladest. Suhteliselt liigirohkes, kuid vähese biomassiga zooplanktonis elutsevad peamiselt aerjalalised. (Ökoloogialeksikon- Viktor Masing) Üleminekul batüaali ja abüssaali vahel fauna muutub nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt vaesemaks. 150000 loomariigi asemel säilib siin vaid mõnituhat liiki. Põhjaloomastiku biomass langeb aga sadadelt tuhandetelt grammidelt merepõhja ruutmeetri kohta mõnesaja või mõnekümne mg-ni
suurima bioproduktsiooniga vöönd, kus kasvab põhja- taimestik. Tõusu-mõõna piirkonnas elav litoraalifauna koosneb peamiselt ussidest, limustest ja vähkidest, kes suudavad üks või kaks korda päevas õhukeskkonnas viibida. Ussid kaevuvad põhja, limused ja tõruvähid sulguvad oma kambrisse.(Loomade elu I) Batüaalile on iseloomulikud valguse ja taimede puudumine. Seal leidub baktereid. Võrdlemisi liigirohke kuid isendivaene fauna koosneb valdavalt selgrootuist ja kaladest. Suhteliselt liigirohkes, kuid vähese biomassiga zooplanktonis elutsevad peamiselt aerjalalised. (Ökoloogialeksikon- Viktor Masing) Üleminekul batüaali ja abüssaali vahel fauna muutub nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt vaesemaks. 150000 loomariigi asemel säilib siin vaid mõnituhat liiki. Põhjaloomastiku biomass langeb aga sadadelt tuhandetelt grammidelt merepõhja ruutmeetri kohta mõnesaja või
Suvel selle veemassi temperatuur on 22-24 kraadi ja soolsus 32,2-38,4 ‰. Talvel intensiivse külmenemise ja konvektsiooni arenemise toimel toimub aadria madalkihivee tekkimine. Tema temperatuur varieerub 13,5-13,8 piires ja soolsus 38,6-38,8‰. Läbi Ortonto väina see vesi voolab Vahemere keskosa madalkihtidesse ja võtab osa madalavee tekkimisest. 6.Keskkond Elustik on liigirikas (üle 400 kalaliigi, üks hülgeliik, merikilpkonnad, delfiinid, käsnad, korallid ja peajalgsed), kuid isendivaene, tähtsaimad püügikalad on sardiin, tuun, makrell, anšoovis, sardinell ja angerjas. Kuigi Vahemeri eristub oma vähese planktoni ja zooplanktoni arenguga. Fütoplanktoni arv ülemkihtides on 8-10 mg/m3 ja sügavusel 1000-2000m on seda 10-20 korda vähem. 7.Keskkonnaprobleemid Vahemeri on ka erinevatele taimedeliikidele koduks, kuid kahjuks umbes 50% põhjataimi on hukkunud Vahemeres intensiivse kalapüügi pärast ja nafta reostuse tõttu. Vahemeres on ka
pindala suhe väljendatuna protsentides. Dumping heitmete kaadamine merre. Merre on uputatud ka radioaktiivseid jäätmeid, tööstusmürke, veekogu süvendamisel tekkinud jääke. Düstroofne huumustoiteline (veekogu). D-d veekogud paiknevad rabades (rabajärved, laukad) ja toituvad pms. sademeteveest, nende põhja katab düü (turbamuda), vesi on pruun või kollane, happeline, sisaldab rohkesti huumus- ja vähe mineraalaineid (s. h. biogeene); elustik on liigi- ja isendivaene, puuduvad limused, paljudel juhtudel ka kalad. Edaafiline mullastikuline, mulla-. Edasfäär biosfääri osa, mis hõlmab muldkatte, st. maakoore pindmise kihi, milles mikroobid, seened ja taimed tekitavad ja muundavad orgaanilist ainet. Sinna kuuluvad ka metsakõdu ja turvas; e. paksus ulatub mõnest cm-st mitme meetrini. Edifikaator taimekoosluse peamise rinde dominant. E-st olenevad oluliselt nii taimekoosluse liikide suhted kui ka kogu ökosüsteemi struktuur
annaabi.ee 
