vallutust Põhja-Aafrikas ja Hispaanias ning samuti Lõuna-Euroopat tabanud sartseeni piraatide röövretked. Ei saa väita, et kogu Lääne-Euroopa linnaelu oli allakäinud põhjapoolsetel aladel, näiteks London, Verdun, olid heal järjel, kuid toimisid eelkõige admistratiivsete ja usuliste keskustena, mitte kaubandus- ja käsitöökeskustena. XI sajandil kujunes välja feodaalkord, millest omakorda sai tõuke pärisorjuse kujunemine talupojad otsisid kaitset isandatelt pidevate sõjakäikude, röövretkede ning majandusliku kitsikuse eest Frangi riigis. Vastutasuks isandale pidid talupojad loovutama kaitsjale oma maa ning sega regulaarselt, isanda käsul, harima. Selline olukord andis feodaalile võimu kohelda talupoegi kui orje, pakkudes küll turvatunnet, kuid isiklikvabadus kui selline oli minimaalne talupojad muudeti sunnismaiseks, feodaalidel oli õigus nende üle kohut mõista ning erinevused talupoja ning orja vahel
teiste vürstide seas Mindaugas. Tinglikult oli ta 1236. a Leedu valitseja. Pärit Austaitjast ja suguluses Zemaicja hõimuga ning resideerus Germale linnuses. Vennad ja vennalapsed ta hävitas teised allutas kolmandatega sõlmis sugulussidemed ning lõpuks saigi leedu valitsejaks. Oli edukas võitluses Saksa Ordu vastu, andis löögi Kurelaste maal paiknenud Saksa ordule. Siiski tekkis tal ka mitu konflikti, eriti Zemaitidega, kes hakkasid tema võimule vastu, kes leidsid tema vastu ka abi isandatelt Riias. Üks Zemaitide vürste ennast isegi ristida, et Ordu toel võimu saavutada. 1251 lasi aga ka Mindaugas ennast ristida, et saada Rooma toetus. Paavst andis ka Kulmi piiskopile korralduse Mindaugas kuningaks kroonida. Saksa Ordu töötas selle vastu ning toimus alles 1253. Tänu sellele sai Mindaugas vastupanu murtud aga vastutasuks loovutas Mindaugas Saksa Ordule osa Zemaicjast. Reaalseks kättesaamiseks aga pidi Ordu kohalike elanike käest selle reaalselt vallutama, et luua ühendus
Pihkva vürsti sõjakäik Otepääle Alates Otepää linnuse alistamisest 1210. aastal ja seal osalise ristimise läbiviimisest Novgorodi ja Pihkva vägede poolt pidasid Vene vürstid Ugandit enda poliitilisse mõjusfääri kuuluvaks piirkonnaks. Seepärast tekitas ugalaste alistumine Riia kirikule ja sealt ristimise vastuvõtmine nende naabriks olnud Pihkva vürstiriigis suurt pahameelt. Ugalastelt nõuti maksu tasumist, ähvardades vastasel korral sõjaga. Oma uutelt isandatelt, piiskop Albertilt ja ordult nõu küsima läinud ugalased said kinnituse, et neid toetatakse ja et neil pole venelaste ees mingeid kohustusi. Vürst Vladimir, kes varem oli olnud Liivimaa sakslaste liitlane, ilmus nüüd sõjaväega Ugandisse ja hõivas Otepää linnuse, saates sealt oma mehi maakonda rüüstama. Riiga viis sündmustest teate üks Ugandis paljaksröövitud saksa kaupmees. Valmistudes eesootavaks sõjaks venelastega sõlmisid Riia piiskop, Eestimaa
Metallitöölised tootsid rikkalikest vase-, tina- ja rauavarudest kõike alates pronksist majapidamis- ja kultusesemetest kuini rauast sõjariistadeni. Etruski kunst järgis stiililiselt Kreeka vastavaid ajajärke, kuid oli jõulisem. Ühiskond oli selgelt klassidesse jagunenud. Ülemkihtidesse kuulusid arhitektid, sõdalased ja kaupmehed. Arheoloogid usuvad, et oli ka keskklass, millesse kuulusid ülemkihtide heaks töötavad mõisavalitsejad ja ülemteenrid; nemad said isandatelt täieliku kaitse ning matmiskoha hauakambris. Alamklassi kuulusid tööinimesed talupojad, toidu tootmisega tegelejad, meremehed, sõdurid ja kaevurid. Kõige madalamasse kihti kuulusid orjad. Etruskide igapäevaelu kohta on vähe teavet. Kirjalikke mälestisi peaaegu pole, järelduste alusteks on maalingud, skulptuurid ja keraamika ning Rooma ürikutest leitud viited. Hauakambrite värvikad maalingud kujutavad etruskide igapäevaelu, pidusööke,
Rahvuse kujunemist tingis suuresti majanduslik sund. Sissemurdev kapitalism nõudis massiharidust. Talupojakeel pidi muutu- ma uue aja kõiki võimalusi rahuldavaks kirjakeeleks. Sellele andis tugeva tõuke reformat- sioon ja piibli tõlkimine paljudesse keeltesse. Äärealade rahvad ei olnud lihtsalt Euroopa impeeriumide rõhumise all – nad võtsid kogu riikluse idee üle impeeriumi isandatelt ning pöörasid selle lõpuks impeeriumi enda vastu, hakates nõudma enda rahvuslikku iseseisvust. Majanduspoliitika mätta otsast vaadatuna oli Vene tsaaririigi poolt läbiviidud venestamine motiveeritud eelkõige riiklikust unifitseerimispüüdest. NSV Liidu (rahvus)poliitika oli aga täiesti vastuoluline. Teataval määral isegi soodustati äärealade
arvu, kõndisid siin lakkamatult edasi-tagasi täies relvastuses ja valmis igaks väljaastumiseks. Mööda ühte suurt treppi, mille kohale meie tänapäeva tsivilisatsioon juba terve maja ehitaks, sõelusid edasi-tagasi pariislased, kes taotlesid soosingut, provintsiaadlikud, kes püüdsid musketäride ridadesse pääseda, ja teenrid iga värvi poortidega livreedes, kes tõid härra de Tréville'ile teateid oma isandatelt. Eestoas, pikkadel ringikujulistel pinkidel, istusid väljavalitud, need, keda oli kutsutud. Hommikust õhtuni kestis häältesumin, kuna härra de Tréville samal ajal kõrvalasuvas kabinetis võttis vastu külastajaid, kuulas kaebusi, andis korraldusi; ja nagu kuningas Louvre'is ainult rõdule tarvitses minna, et inimestest ja relvadest ülevaadet saada, nii tarvitses härra de Tréville seks otstarbeks ainult oma akna juurde ilmuda. *Mittevõrne paljudega (lad. k. ) 26
annaabi.ee 
